Mu mees sööb peaaegu kõike. Kui saab hapukoore, ketsupi või majoneesiga üle kallata, siis sööbki praktiliselt kõike. Mingi lapsepõlvetrauma on ainult piimasupi suhtes ja sõjaväest hirsi osas.
Ma olen hirsi suhtes kõhklev. Ja sel põhjusel pole see meil menüüs olnud.
Rootsis, messil, sain aga proovida imelist miniburksi, mille vahel oli hirsist kotlett. See oli vapustav!
Loomulikult küsisin ka retsepti, aga unustasin järgmisel sekundil.
Nii ehk naa, see jäi kripeldama ja ma pidin seda kodus proovima.
Peale hirsi keetmist sain aru, et feil. Pakutud pätsike oli ilmselt tehtud hirsijahust või - mannast, minu hirss oli sõmer nagu hirss olema peab. Nii et ma hakkasin tõsiselt muretsema, kuidas sellest kotlett saab.
Värskelt oli mul meeles hiljutine juhtum kõrvitsakotlettidega. Kõigi loogikareeglite vastu, segades omavahel kokku 3 tahket ainet: keedetud nuudel, riivitud parmesan ja hautatud kõrvits, oli tulemuseks supp. Ilmselt on kõrvitsas niipalju vett, aga miks retsepti autor seda ei maininud...
Igaljuhul kõrvitsakotletid jäid mul tegemata, ollusest sai ülimaitsva vormiroa.
Hirsile segasin juurde
küüslauku, tüümianipipart
1 muna
riivitud parmesani
ja mu sisetunne ei petnud mind. Segu oli küll vormitav, aga kindlasti mitte pannil küpsetatav. Panin pätsid siis hoopis ahju.
Ja tulemus oli väga hea. Küll mitte sama hea kui oli Rootsis, aga väga maitsev ja kotlett püsis õrnal kohtlemisel kenasti vormis.
Ja ka mees sõi ning kiitis.
Ka hirsist võib saada asja:)
Päris paljudel hirsitraumaga inimestel on see valesti valmistatud hirsist. Ma suutsin ühe sellise inimese täiesti tavalise keedetud hirsiga ümber veenda, et hirss on söödav, ilma et oleks isegi pidanud seda kotlettideks maskeerima - piisas, kui ma seda enne keetmist korralikult pesin ja seejärel liiga saviks ei keetnud. Ta veel imestas, et see nii söödav oli, ja arvas alguses, et ma olen sinna sisse muna pannud, sest nii toitva maitsega oli. A hirss ongi juba ise toitev.
VastaKustutaKasuta hirsihelbeid,mina enam hirsitangu ei ostagi
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaSee on hea mõte.
VastaKustutaKuigi, kui mitte pätse tahta, siis sõmerus meeldib mulle tegelikult väga
Hirsihelvestest veel kord.
VastaKustutaMingil ajajärgul oli see ikka korralik uudistoode, keegi ei teadnud, kas neidsinaseid peaks kuidagi käitlema ja kui , siis kuidas.
Minu esikad õppisid Tartu turumuttidelt:
(retsept)
Hirsihelbeid üks osa
Piima topelt iga osa kohta
Sool-suhkur-või: nii nagu meeldib
Piim keema. Sool-suhkur-või sisse. Piim peaaegu juba keeb- helbed sisse. Kuumus maha. Sega, Veel sega. Kuumust vaja 3 minutit. Söö. Eriti hea kui veel teelusikatäis maitsevõid lisada.
Ja no kui putru üle peaks jääma- vormi kotletid ja prae krõbedaks. Onju peaaegu et plaan :D ?
On:)
Kustuta