Nostalgianeljapäev : Laulud aitavad elada

Hiljuti ühes meemis oli küsimus, et millal viimati laulsid.
Ma laulan kogu aeg. Hetkel näiteks ketran... väiksed kastid linnaservas....
See on ka üks põhjustest, miks ma ei saa endale lubada avatud kööki. Kuidas on võimalik valmistada sööki, ilma, et sa samal ajal ei laula (ja ei tantsi)?

Perekonnalegendid räägivad, et oma esimesed elukuud elasin ma klaverikaanel. Põhjus oli tunduvalt proosalisem, kui "üks helin oli mu rinna sees juba siis". ENSV ei andnud mu noortele vanematele korterit ja nii me elasime mu ema töö juures.

Ma olin üsna suure osa oma elust veendunud, et lasteaias laulame me kõik. Kuni mu oma laps läks lasteaeda ning ta praagiti välja, kuna ei laulnud piisavalt hästi. Õnneks lubati tal luuletusi esitada.
Või mis õnn see tegelikult on.
Igaljuhul, me pidasime kasvatajaga pikki maailmavaatelisi vaidlusi: vähemalt lasteaias peab olema igaühel võimalus vs kõik teevad seda, mida nad paremini oskavad.
Minuaegsed kasvatajad olid teist meelt ja nagu kinnitavad tolleaegsed fotod, siis esinesin ma üsna usinalt, Kaasaarvatud omaenese esimese klassi aktusel.

Esimeses klassis jooksime sõbrannaga üle staadioni kõrvalmajja muusikakooli katsetele. Mu vanemad olid toona üsna hoolimatud oma võsukeste karjääri suhtes, teada said nad sellest alles hiljem õpetajatelt- et me mõlemad Kailiga olime vastu võetud viiuli erialale.

Meie linna muusikakool asus internaadimajas. Kui ma hiljem lugesin " Kasuema", siis oli mul silma ees alati selle maja plaan ja pilt. Maja ees õitsesid paplid, mis vastavalt aastaajale levitasid õielund  või siis mentoolilõhnalisi seemneid, kui ma " nagu tobe viiulikastiga" kodupoole või muusikakooli marssisin. Muusikakooli toodi pärastlõunaks alati termostega teed ning suure lahtise puitkasti sees saiakesi. Kas siis Moskva saiad või võiroosid.... Kasti kõrval oli taldrik, kuhu sai panna saiade eest raha. Mingit silti seal polnud ja ma ei tea siiani, kas meie, pisikesed, üldse tohtisime neid võtta. Aga näljane väsinud laps viiulikastiga ja lõhnavad saiakesed...

Viiuldamine läks ka kenasti. Ma olen 9 aastaselt esinenud Estonia laval:)

Ja siis me kolisime teise linna. Mõned aastad punnisin ma veel, aga siis sain aru, et ma ei suuda õpetajatega kontakti leida. Nagu öeldud, mu vanematel oli minust suva, või ei suutnud nad mu rohkete hobide osas arvet pidada, ja ma jätsin muusikakooli pooleli. Piisava klimberdamisoskuse sain era- klaveriõpetajalt ning malevas õppisime me kõik mängima kitarri piisavalt et end saata ja esitada Stairway to heaven avataktid... .
Kaili mängib viiulit siiani.

Aga uues linnas oli teine tore asi. Mind pandi muusika- eriklassi. See tähendas, et meil oli 5 korda nädalas laulmine, lisaks lastekoor ja ansambel. Ja ka sellest oli meile vähe. Me laulsime kogu aeg, vahetpidamata, vahetunnis, sööklas korda pidades, kartuleid võttes, kive korjates, metsa istutades, ekskursioonidele sõites.... Täna ja praegu ma mõtlen, kuidas see kõik võis ümbritsevatele närvidele käia...:)
nagu aastaid kümneid hiljem, kui meie rootslasest ülemus rääkis varjatud meeleheitega kõigile, kes viitsisid kuulata, traumeerivast kogemusest, kuidas meie kollektiivi eesti osa pea tund aega järjest peol "šlaagreid" laulis. Ta oli selline kannatlik mees...
Huvitav, kas tänapäeva noored ka laulavad. Ja mida? Poplaule? Eesti või inglise keeles?

Kuna mu ümber oli nii palju väga häid lauljaid, siis sain ma üsna varakult aru, et mu hääl on tegelikult väga keskpärane- nõrk ja kähisev. Ma olen solistina esinenud vaid kahel korral. Mingis meeltesegaduses andsin nõusoleku esitada konkursil üks vene romanss... ja teine oli pisut lõbusam, mingil Läti tantsupeol, ehk oli Gaudeamus, juba ülikooliajal, lükati mind äkki keset ringi ning endalegi ootamatult vedasin " Haanijamiis..." regilaulu.

Mu esimene laulupidu oli 10-aastaselt. Sealt edasi on olnud mitukümmend laulu (ja tantsu-) pidu Eestis ja Lätis, nii et need kõik on omavahel kokku sulanud, Ei mäleta neid, kus mis juhtus ja millal. Ja on sel vahet. Mulle meeldis laulupidudel osaleda. Tantsupeol on parem olla vaataja rollis.

Ma alati hämmastun, kui 80 aastate noored räägivad oma teadlikust poliitilisest st eestimeelsest hoiakust. Meil seda küll polnud. Me laulsime sujuvalt alustades Slavssja strana ja den bobedõ ja lõpetasime Metsavendadega või mõne muu eestimeelsega.
Laul ei ole lapse jaoks poliitiline steitment. Laul on laul. Muusika.
Steitmendiks sai laul alles vanemas eas, siis kui tekkisid isamaalised laulud jms.

Inimese mälu on üks veider asi. Ma olen vist ilmselt 500 korda üritanud meelde jätta Jüriöö ülestõusu toimumise aega, aga näe: ma mäletan siiani "Lõbusate noorte marssi",

Vahepeal ma pidevalt ei laulnud. Ma sain lapse, ja tema, kujutage ette, hakkas mu laulmise peale nutma. Arvasin, et sain asjast valesti aru: ema viis hälli heinamaale, alleeaa.. peaks olema ju eestlase tüvilaul. Laps õppis rääkima ja väljendas end 3 konkreetse sõnaga " palun ära laula".

Aga siis õppisin ka mina emana rääkima ja laulan jälle.
Sest need kes lauluga sammuvad kõikjal, ei ole kohutand lahingud ja piin.