Äraminek, kas probleem või uus kaasaegne Eesti*

Mulle meeldib elada Eestis.  Ma võiksin minna välismaale elama, õppima, tööle ja reisile. Aga ma tulen alati tagasi. Sest siin on minu kodu.

2015 aastal lahkus Eestist 6700 inimest** . Statistikaameti andmetel on peamised äraminejad 1975- 1995 aastal sündinud. Eelkõige domineerivad 1985 aasta noored.  Mulle ei meeldi tegelikult vastandamine ning sildistamine, aga lühiduse huvides nimetan ma seda põlvkonda selles kirjatükis „ Nendeks“. 

Nad olid Eesti iseseisvudes 6- aastased. Nägid, kuidas nende vanemad kohanesid või ei kohanenud uue Eestiga. Nägid ületöötamist, nägid hullumeelset kauboikapitalismi. Kolisid välja oma kodudest, sest need erastati.

Ja kolisid Tallinnasse, Tartusse või Pärnusse, nagu kinnitab Statistikaamet. Parafraseerides Valdur Mikitat. Neil lastel puudub kohamälu. Kaske õue servas ja ojakest ning kivi, mis hoiaks neid kinni Eestis, on tunduvalt vähem, kui nende vanematel. Tallinn ja Tartu ja Pärnu on linnad, nagu iga teine siin maailmas. Oma nostalgiliste paikadega, aga vahetatavad. Pariisi, Helsingi või  Brüsseli vastu. 

Nad said nõukogude kooli kõige hullemad viljad: oli üleminekuaeg, ja keegi ei teadnud kuidas peab ja enam ei peaks.

Need lapsed on täna suured.
Mõni neist ehitab oma lastele uut kooli, teine ei oota, et töö tuleks tema juurde, vaid läheb ise töö järele. Neil, kes on läinud,  oli Eestis töökoht, töötuid on ära läinud vähe.  Seega, küsimus pole töö puuduses, vaid õige ja tasuva töö puuduses.

Nemad ei lubanud süüa kartulikoori, nad söövad neid vabatahtlikult, kuna veganlus on moes.

Ja nende ületöötanud vanemad ütlevad neile, muidugi minge, Millal siis veel, kui mitte praegu. Oleks meie saanud omal ajal niimoodi.... Mina ütlen oma lapsele täpselt samuti. Probleem pole minekus.

Probleem on, kas nad tulevad tagasi.

Mõnest on saanud minister. Eesti Valitsuse ministritest kuuluvad sellesse vanusegruppi üle poole (+ ühel on sünniaastaks 1973).

Nad peaksid paremini, kui kes iganes, mõistma äraminejaid. Nad ei saa öelda, et nende sõnumit ei kuulata. Sest nemad ise ongi ju Eesti.

Kas see, äraminek ja mitte tagasitulek ning tühjad piirkonnad Eesti piiri ääres on üldse probleem, või põrkuvad siin lihtsalt erinevad maailmad ja väärtused? Alati on ju noored hukas olnud.

Ehk seal, kus minuealised näevad probleemi, näevad nemad hoopis uue maailma teket? Sellise maailma, kus nemad elada tahavad. Nad on korduvalt öelnud, et  tahaksid " nagu Põhjamaad".
Sest kui me muudame Eesti selliseks, nagu on Euroopa, siis on vähem põhjust lahkumiseks.

Tõsi, ka vastupidi. Kui kõik on samasugune, siis mis mõtet on siia tulla.

Nad on väga head lapsed ja tahavad oma vanematele parimat. Kes siis ei teaks, et vanainimene tahab stabiilsust ning rahu ja reegleid. Vanakesed on ju kui väikesed lapsed, mõistlikku sõna ei kuula: keelame vanaisal viinajoomise ja vanaemal kommisöömise, siis on asi kindel.  Me süüdistame neid alalhoidlikkuses (selles vanusegrupis on ettevõtjaid vähem, kui vanemate hulgas), aga nad tahavad  rahu ja stabiilsust meie jaoks. Mitte revolutsioone ja reforme, vaid peenhäälestust. Sest tegelikult pole meil Eestis ju viga midagi.

Juba täna on Põlvamaal ning Lasnamäel jne rahvastikupüramiid, mis saab tulevikus olema kogu Eestis. Ja kui me naisi juurde ei impordi, siis ka kogu Euroopas.
Vaadakem asja positiivset külge: me ei pea midagi ennustama ega spekuleerima, meil on olemas tegelik, töötav mudel. Ja ei kuku ju taevas alla, eksole? Ei pea murtesema vananeva elanikkonna pärast. Juba täna töötab veerand pensioniealistest, arvestades töö iseloomu muutumist ja tervena elatud eluaastate kasvu, ei saa me ülalpeetavate arvu mõõta tänaste standardite järgi.
Ning eestlane saab alati hakkama.

Mina muretsen meie tühja ida- ja lõunapiiri pärast, ma muretsen meie põllumajanduse jätkusuutlikkuse pärast, mis tagaks toidujulgeoleku. Ma muretsen eesti keele pärast, kuna meie haridus läheb järk- järgult üle inglise keelele.

Nende visioon tundub olevat territooriumi, kui niisuguse, jätkusuutlikkus. Natsionalism on nii eilne sajand.  Nad tahavad globaalset, avatut, sagivat ja mitmekesist.
Ääremaa on nende jaoks negatiivse tähendusega.

Nad usuvad, minu meelest naiivselt, et igavesti jagub kütust, kestab import, Läti ja Soome ja Venemaa ei lähe hulluks ja kui lähevad, siis uuringu põhjal, lähevad Nemad ära Rootsi.

Maailm, milles nemad tahavad elada, lihtsalt toimib teiste reeglite järgi, 

Ja rahul on ju tegelikult kõik. Noored saavad nautida inimväärset ja kohest edu tormakas ning lärmakas metropolis. Vanainimesed saavad rahus ja vaikuses elada reguleeritud, kuid inimtühjas Eestis.

Ma ei lõpeta seda esseed tõdemusega- noori tuleb rohkem usaldada, Vaid pigem retoorilise küsimusega, kas me võime ja saame oma lapsi usaldada. Kas nad ehitavad meile parema Eesti? Me ju ise kasvatasime ja õpetasime neid. 
Miks nad ei peaks hakkama saama...

Head Vabariigi aastapäeva!

* Elisabet väitis, et lapsed peavad kirjutama 400 sõnalise analüüsi Eesti rahvastiku vähenemisest ja ümberpaiknemisest tulenevatest probleemidest. Ma tahtsin ka proovida, kas oskan veel niimoodi käsu peale. Väga keeruline oli. Ei oska.

** ma loodan, et lastel lubatakse statistikat ja taustainfot ikka kasutada

Inspiratsiooni ammutasin ma ka Kauri ja Linda postitustest,