Mletšin "Lenin"

Mind on pikemat aega huvitanud kaks küsimust.

Kuidas on venelased andestanud ja unustanud selle, mis juhtus nendega möödunud sajandi esimesel poolel ning soovivad tagasi sedasama riiki ja korda.
Eestlased on siiani ( õigusega) kurjad küüditamiste peale. Aga et ca 25 aastat su tuttavaid, naabreid, sõpru peksti, vägistati, piinati, põletati, hävitati, hukati, näljutati... (see raamat pole just päris Solzenitsõn, aga on peatükke, mida tuleb pisikeste osakestena doseerida)?

Mletšin annab omapoolse versiooni- liig paljud olid nende alatustega seotud. Lisaks juhtidele olid ju ka käsutäitjad, valvurid, söögitegijad, transportijad... Ilmselt tundis Venemaal igaüks kedagi, kes tundis kedagi, kes oli reziimi ohver ja kes oli täideviija. Ja ehk tänu sellele on süükoorem nii suur, et polegi võimalik Nõukogude riiki vastutavaks teha?? Selleks, et mitte hulluks minna, tuleb eitada ja unustada?

Ja teine mõte. Äkki ikkagi ei unustatud ja ei andestatud. Ehk ma ootan tulemusi liiga ruttu. Kui mõelda nii, et revolutsiooni- kodusõja järel oli vaevu paarkümmend aastat, seejärel tuli teine sõda peale, siis tuli jälle taastumisaeg. Paarkümmend aastat hiljem oldi peaaegu valmis, aga ju polnud aeg küps, kulus veel teine kakskümmend ja reziim kukkus kokku. Äkki see ongi paras aeg?

Ma mõistan, miks revolutsioon toimus ja ma sain raamatust vastused juurde ka sellele, miks võitis. Aga mu teine küsimus, millele ma siiani tulutult vastust otsin- miks just Venemaa jõudis sinna, kuhu ta jõudis, on endiselt vastamata. Paljud teised Euroopa riigid tegid XX saj kahekümnendatel läbi autoritaarse valitsemiskorra. Euroopas on vähe riike, kus poleks toona või varem toimunud revolutsioone. Monarhia asendus demokraatlikuga, vabariigiga. Igal pool, välja arvatud Venemaal. Miks? Mis on  ja oli Venemaal teistmoodi, kui mujal?

Mletšin vastab mulle nii:

1. Demokraatliku riigi ja käitumise kogemuse puudumine

2. Ajutise valitsuse liidri, Kerenski, nõrkus ja liigne intelligentsus.

Komutš ( Samara liider) tegi panuse liitlastele, kes olid ametis Saksamaa sõjaga, samuti valgete endi sisemised vastuolud: ei jõutud kokkuleppele, kas tulemuseks peaks olema sõjaväeline diktatuur või demokraatia.

3. Bolševike tugevam võimuiha ning valmisolek selle nimel sõna otseses mõttes üle laipade minna

4. Legaliseeritud terror. Vaenlase hävitamine muudeti riiklikuks poliitikaks. Tervete sotsiaalsete gruppide ja klasside isikliku vastutuseta mõrvamine.

5. Väsimus sõjast. I maailmasõjast ja seejärel kodusõjast. (Üks õnnetu põlvkond. Üks sõda ootas veel ees.)

6. Rahva valmisolek ja nõudlus tugeva režiimi, tugeva käe järele. Mletšin:"Vajadus kõike ise otsustada osutus talumatult raskeks katsumuseks. Varem inimene teadis, mis tuleb homme ja mis tuleb kümne aasta pärast, ta võis seda prognoosida. Ning järsku sunniti teda ennast mõtlema homse päeva peale, selle peale, kuidas ära elada. Kaosest ja anarhiast ära hirmutatud maal võeti bolševikke kui tugevat ja endas kindlat võimu.

See oli vaimselt paljaks riisutud inimeste põlvkond. Nad said müüdi ajaloo asemel, primitiivsed propagandistlikud formuleeringud marksismi uurimise asemel, moonutatud ja primitiivse ettekujutuse elust kapitalistlikus Läänes."

7. Hävitatud intelligents, harimatus. Marxil on mõiste "harimatuse julgus"', mis rakendus nondel aastatel sajaga.

8. Totaalse kontrolli tingimustes haarasid ühiskonda ükskõikus ja apaatia

Mletšin juhib tähelepanu, et jäik poliitiline reziim segas majandust, Võim osutus üleliigseks. seega võim lihtsalt pidi hakkama iseennast tootma ja kindlustama.  Ja nii see läks.

Jah, aga miks ikkagi ainult Venemaal? Me tegime midagi sarnast läbi hiljuti üheksakümnendatel. Pidime hakkama ise otsustama, vastutama. Nälgisime, kannatasime, aga saime hakkama.
Ilmselt ongi see maa ja see rahvas teistmoodi ning eriline?

Nii nagu Mletšini Breznevi raamatus ilmnenud fakte uskudes, ajab ka siin närvi see, et oli rohkem kui kord võimalusi. Võimalusi kalduda terroririigi teelt natuke kõrvale ja muutuda turumajanduslikuks õitsvaks sotsialismimaaks...:)
Kui vaid juhid oleks kuulanud tarku nõuandjaid ( nt Tšitšerin, Krassin jt).... või kui Lenin oleks jõudnud Stalini kõrvaldada, või kui bolševikel poleks õnnestunud vägivaldne võimu ülevõtmine... , või kui Ajutise Valitsuse hulgas oleks olnud tugev liider... mis siis oleks olnud.
Ehk meil polekski täna oma riiki. Iga halb on millekski hea?

Paar tsitaati veel:

Mõned Nõukogude välispoliitika põhimõtted said paika pandud juba esimestel kuudel pärast revolutsiooni. Need olid sügav lugupidamatus teiste riikide suveräänsuse suhtes ja põlgus rahvusvaheliste lepingute vastu.

Täna esitavad ajaloolased üha sagedamini küsimuse: miks revolutsiooni tagajärjel tugevneb veelgi riigiaparaat, mille vastu revolutsioon tegelikult üldse ette võeti? Tuleb välja, et revolutsioon hävitab ainult fassaadi, süsteem ise muutub vähe, arhailine jääb moderniseerimisele peale.

Kõik kena. Aga Lenin? 

Ma võiksin lambist kohe praegu esitada ühe luuletuse ja kaks laulu Leninist ( ja ei väsi imestamast, millist rämpsu mu mälu alles hoiab, selle asemel, et olulisi asju meeles pidada). Aga ma ei mäleta, et me just ülearu palju oleksime õppinud Lenini elulugu. Oli Lenini perest ja sellest, kuidas ta lapsi armastas ning klassika- Lenin Poolas.

Raamat ei teinud mind targemaks. Kui võtta aluseks pealkiri- mis peaks olema ju lubadus sisu suhtes? Siis on nõrk. Leninist on vaid kaks peatükki. Uue infona lisandus minu teadmistepagasisse tema surmaga seonduv. Ma ei teadnud, et paar aastat enne surma oli ta outsider.

Raamat lükkab ümber vahepeal liikunud müüdi, et revolutsioon tehti Saksa rahade eest.

Ma sain teada, et Lenin leiutas rahvavaenlaste perede ja suguvõsade pantvangi võtmise süsteemi. Ta leidis, et suure eesmärgi nimel on tal õigus rikkuda kõiki moraali ja kõlbluse norme.  Aga Lenin oli ka hoolitsev, tark ja hea. Meie eestlased, võlgneme talle oma rahvusriigi.

Ma ei mäleta, et koolis oleks sellest räägitud  (hea oleks lugeda tollast ajalooõpikut täna), aga mis mind raamatus imponeeris, olid revolutsioonis osalenud tugevad naised. Ma tahaksin lähemalt lugeda Aleksandra Kollantai, Inessa Armandi, Maria Spiridonova... jne jne kohta. Aadlipreilid võitlemas sotsiaalse õigluse eest mahorkatubakasuitsuses, täissülitatud põrandaga, harimatute haisvate alfaisaste kõrval.
Ma ei usu, et saame neid tänada just Läänemaailmas võidule pääsenud feminismi eest, aga kindlasti selle eest, et NL võttis naised kampa.

Kokkuvõtteks. Kui soovid lugeda Leninist, vali teine raamat, Kui sind huvitab revolutsiooni ajalugu- siis on tegemist suurepärase raamatuga.

Võitluseks ülemaailmse imperialismi vastu ja maailmarevolutsiooni eest...