Laske mul olla vana

Suur osa teist, ei saa järgnevast üldse aru.

Umbes kolmekümnendates tulevad teile mikroskoopilised kanavarbad. Millalgi neljakümne lõpus hakkab natuke mõjutama gravitatsioon.
Viiekümne keskel või isegi hiljem, märkate esimest kortsukest, mis teid meeleheitele viib.
Te usute cosmo 10-t ilunippi ning seda, et tervislikud elusviisid, õige toit ja kallid kreemid ja miimika aitavad kortsude vastu.
Õige vastus on: jah, nad ehk pisut leevendavad ja lükkavad edasi, aga selleks, et näha oma tulevikku tuleb otsa vaadata emale ja isale.

Ootan põnevusega , millal jõuab ekraanile film, kus peategelane ei kurda psühhiaatri diivanil vanemate vaimse vägivalla üle, vaid üritab üle saada psühhotraumast, et talle anti sündides kaasa kehv geneetiline pagas.
Ma olen saanud eriti õnnetu kombinatsiooni. Lihased, mis tekitavad kortse, hoiavad lahti ka minu silmi. Kui need lihased lõdvaks lastakse, vajuvad laud silmadele. Seega on mul suurepärane valik: kas kortsud või ilusad suured silmad.
Olen valinud täna silmad. Aga kogu see teema ajab mind meeleheitele. Miks ma üldse pean valima.

Naljakas, et teismeeas, kui välimus peaks olema eluküsimus, ma ei mäleta ennast selle üle juurdlevat. Ju ma seda ikkagi tegin- aga ei mäleta. Nüüd, kui olen jõudnud küpsemasse ikka ja see ei peaks enam üldse teema olema, nüüd on see muutunud oluliseks.
Ühiskond (loomulikult! mina ei ole ju süüdi:)) ei lase mul väärikalt vananeda.
Ma pean olema energiline, nooruslik.
Andma sõnumi, et pakatan elujõust ja mind on veel väga vara maha kanda.

Varasematel põlvkondadel on konkurentsieelis. Toona nägid juba noored välja kui vanemad prouad ja see üleminek oli orgaaniline ja normaalne. Täna on mul hobusesaba, retuusid ja lühike seelik. Millal on see hommik, et kogu su stiil muutub.
Millises vanuses ma võin öelda, et kõik. Nüüd ma olen vana. Ma võin lõpetada hallide juuste peitmise. Võin pähe teha keemilised lokid. Mul võib olla kõrge vererõhk, ülekaal, koledad riided  ja kortsud.

Loomulikult. Mitte keegi ei survesta mind otseselt olema vallatu ja noor.
Ma tean, et suur osa mind ümbritsevatest inimestest isegi ei vaata, milline ma täpselt välja näen ning neil on sellest sügavalt ükskõik.
See surve on alateadlik. Ja kusagil minus endas.

Sest see on uus norm ja standard.
Hambaid sa ju pesed, juukseid kammid. Miks sa siis botoxit ei süsti? Normaalsusel on lihtne kinnistuda, kuna see kõik on nii lihtne. Normaalsus on olla sile ja noor. Vastupidine on eristumine ja vastuvoolu ujumine.
Me oleme jõudnud maailma, kus noortel naistel ( ja muidugi igas vanuses meestel) on kortsud, aga keskealistel enam pole.

Vaadake seriaale: peaosas näitlejanna muutub, juhul kui seriaal osutub edukaks, iga seeriaga nooremaks.
Isegi Anu tegid nad korda.

Ma tahaksin rohkem selliseid näiteid nagu... nagu? Ma mõtlesin kohe mitu minutit.
Nagu Elina Reinold.
Nagu Maarika Vaarik.
Nagu Grete Lõbu.

Pange mu sõnu tähele, ühel päeval on ka nemad siledad ja pringid.