Ja ma olen rahul. Ma julgeks vist isegi öelda, et tegemist on ühe parema Minu sarja raamatuga (mitte, et ma neid väga palju oleksin lugenud ja seetõttu teen ilmselt nii mõnelegi liiga).
Ma ei tea Rootsist just väga palju- olen käinud mõned korrad turistina ja töö asjus. Peamine info pärineb ikkagi Lindgrenilt ja teistelt autoritelt. Ning väga headest Rootsi seriaalidest, mida ETV on hakanud näitama.
Loetud "minudest" eristub see eelkõige küpsuse ja ja elukogemuse tõttu. Kui enamik selle sarja lugudest räägivad noore inimese eneseotsingutest, siis selle raamatu autor on enese leidnud ja vaatab sooja huumoriga olnule tagasi.
Ma ei tunne selle raamatu autorit, aga ta tundub inimesena, kellega tahaks sõber olla. Siirus, headus, tarmukus, huumorimeel ja mis väga oluline: lugupidamine nii võõra maa kui ka kodumaa suhtes.
Pr. Ahonen on ideaalne immigrant, kes on suutnud kohaneda uue riigiga ja samal ajal jääda eestlaseks. Ta oskab näha nii uue kui ka vana kodu eeliseid.
Ja see on väga sümpaatne.
Ja see on väga sümpaatne.
Teine erinevus "tüüpilise minuga" on autori saatus. Kui enamik meist jääbki välismaal kajuteid koristama, banaane korjama või vabatahtliku tööd tegema, siis autor võitleb välja end erialase tööni. Noorele lugejale annab ilmselt päris hea signaali ja lohutuse, et autori eriala on humanitaarne,
ja oh hullu, isegi väga spetsiifiline võõral maal läbilöömiseks: eesti filoloog.
Ei ole vahet, milline on su eriala, kui sa seda armastad ning kirega teed, siis lööd alati läbi.
Vot pr. Moran- kõrgete kontsade ja roosa Marati kostüümiga on võimalik korda saata imesid.
Kui ise oled tubli. Kui haarad kinni võimalustest, oled valmis kaotama ning riskima.
Kuigi.
On vana tõde, et õnne peab ka olema.
Õigel ajal, õiges kohas, õiged inimesed.
Nii nagu Mae kirjutas, jäi ka mulle õhku küsimus, kuhu kadus autori mees. Kui ikka nii suur armastus oli, et sa hülgad lausa kodumaa ja kõik senised suhted, siis pidi ju olema midagi väga olulist. Ja kui siis hiljem loed, kuidas autor on hädas, aga armastatud meest ei kuskil. siis paratamatult tekitab see küsimusi. Kõikvõimas internet annab meile muidugi vastused, nii detailselt poleks vaja olnudki: oleks piisanud ühest lausest.
Nii nagu mõne varasema "minu" raamatu puhul, hakkas ka selle puhul minu meelest formaat vastu töötama. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oleks võinud see ilmuda parem elulugude sarjas. Stockholmist olulisem tundus mulle ühe naise väga värvikas elulugu. Ma loodan, et pr.Ahonen viitsib võtta ja kirjutada ühe pikema ja põhjalikuma raamatu oma elust.
Natuke pikemalt elus ENSVs, natuke põhjalikumalt kohanemisraskustest Rootsis ja väga põhjalikult kooli asutamisest.
Sest kogu see kooli teema oli väga huvitav!
Ma küsin vist juba mitmenda raamatu kokkuvõttes sedasama küsimust: kas meie haridusametnikud ka loevad ja uurivad vahetuid kogemusi erinevate riikide haridussüsteemidest? Mitte kohalike ametnike powerpointe, vaid inimeste, kelle lapsed seal reaalselt õpivad, muljeid ja arvamusi?
Ma ei tea, miks see teema mulle endiselt nii korda läheb, aga läheb.
Ma tahan, et eesti koolile jääks tema tugevused ja väärtused ja et me laste enesemääratlemise soovis piire liiga kaugele ei nihutaks.
Hoiatavad näited Rootsist ja Saksamaalt ja mujalt kohe võtta.
Mul on ammu üks küsimus, millele ma pole viitsinud vastust guugeldada: huvitav, kas minuraamatuid tõlgitakse ka sihtriigi keelde. Kas näiteks rootslased ja moldaavlased ja norrakad jne jne saavad omas keeles lugeda, mida neist "arvatakse". Ja ka vastupidi. Maailmas on ilmselt inimesi- vahetusõpilased, näiteks, kes kirjutavad koju jõudes raamatu oma Eestist.
Naljakas on tegelikult see klišeeede teema. Mingid stereotüübid on meil ju igast riigist. Mõni riik näeb kurja vaeva, et neid ümber lükata, teine itsitab vaikselt ja lubab meil uskuda seda mida me soovime.
"Minu Stockholm" on selline, mis ainult kinnitas: jah, lihapallid, demokraatia ja võrdsus.
Ning tundub, et autor on rootslaste olemusest väga hästi aru saanud. Minu meelest on ülivaimukal ja eneseiroonilisel moel võtnud Rootsi olemuse kokku ka rootslased ise. Ja see on täiesti "Minu Stockholm".
Meenutage:)
Meenutage:)
"Minu Eesti" vist on inglise keeles ka (see tõlgiti eesti keelde algul) ja "Minu Narva" vene keeles, teisi ei meenu hetkel.
VastaKustutaMulle meeldis väga Island, Moskva ja Narva aga ega ma pole ka paljusid neist lugenud. Islandis on palju koolielust, süsteemist ja no mulle Island iseenesest väga meeldib, ma olen seal pisut elanud. "Minu Eesti" esimene raamat oli ka muhe, sellist kõrvalpilguga äratundmist jms. Edasised on nagu kopi-paste ja viimane Petrone on naise poolt nii ära "toimetatud", et loed nagu teise inimese raamatut pigem. Ahjaa, kuigi mulle Epp Petrone stiil üldse ei istu, siis viimane Minu Ameerika (vist kolmas, ma ei viitsi praegu üle kontrollida) oli kohati päris hea, just süsteemi, elustiili ja vastuolude kirjeldajana. Sattusin juhuslikult lugema ja ei kahetse.
Täitsa huvitav raamat :)
VastaKustutaMulle meeldis ka see raamat väga. Kuna hakkasin ise väga tihedalt Rootsi vahet sõitma juba enne Eesti vabakssaamist, siis oli selles raamatus minu jaoks hästi palju äratundmisi. Leidsin sealt asju ja olukordi, mida olin ise läbi elanud, aga täiesti unustanud. Üks minu jaoks veidi õlgu kehitama panev koht oli vaid see, kus ta kirjeldab, kuidas ta rootslastele Eesti toitu pakub. See jättis sellise veidi ebaviisaka inimese mulje, et kuigi tead, mis seal riigis kombeks, siis maksku mis maksab ikka topid neile sellist toitu, mille kohta sa tead, et nad pole harjunud. Ja siis veel imestad, et nad reageerivad nii nagu reageerivad. Ta oleks justkui isegi solvunud olnud, et nii hea toit ja miks nad ei söö. Näiteks see rosolje koht - et rootslastel on see jõulutoit ja suvel ei sobi süüa. Tegelikult pole meie rosolje absoluutselt sama maitsega, mis rootslaste punane jõulusalat ja üsna naiivne on imestada, et nad seda ei söö. Sama ka kartulisalatiga, mis on eestlastel ja rootslastel ikka väga erinevad. Siin kuidagi kumas läbi kas natuke harimatust või ma isegi ei oska öelda, mida. Viisakas inimene ei pressi mitte seda, mida ise tahab, vaid püüab ikka pakkuda sellist toitu, millest teab, et seda ka süüakse kui külla tullakse. Oli ka üks koht, millega ma üldse nõus ei olnud, jällegi toiduga seoses. Ta püüab kirjeldada, kuidas maitseb ostkaka ja ütleb selle kohta omapärane - ma selle koha peal väga imestasin, sest ostkaka on superhea asi ja pole mulle kunagi üldse võõra maitsega tundunud, omapärane ka mitte. Kui süüa seda vahukoore ja punase moosiga, siis lihtsalt viib keele alla. Nii minu kui ka minu laste lemmik juba 90-ndate algusest kui seda esimest korda saime. Ja mul on veel eestlastest tuttavaid, kellest tean, et see on neil lemmik. Üks selliseid asju, mida ikka kaasa saab ostetud Rootsis käies. Mul oli lihtsalt natuke kurb meel, et rootslaste ostkakast raamatus selline mulje jäeti, ise oleksin kiitnud seda taevani :) Aga jah, minu jaoks ka üle pika aja selline lugemine, et enne ei raatsinud käest ära panna kui läbi sai.
VastaKustuta