Caitlin Moran "Kuidas olla naine"

Ma lugesin selle raamatu läbi puhtalt tahtejõuga. Sest see on väga  väga igav.
Ja nii võiks jääda, sest eks inimeste maitsed on erinevad, ja miks mitte.

Postituse teen ma sellepärast, et erinevus rikastab: Pr. Moran on saanud rohkelt auhindu, seega on probleem ilmselgelt minus; kõik loetud arvustused räägivad sest raamatust kui vaimukast, naljakast ja vajalikust. Inimesed arutlevad, mitte kas, vaid millises vanuses peaks laskma tütrel seda lugeda.
Kuulake mu head nõu.
Kui soovite, et teie tütar loeks feministliku kirjandust  valige Pipi Pikksukk või kasvõi Tuulest viidud.

Ma olen täiesti kindlasti naine. Ja ma olen feminist. 100%.
Kui feminism oleks partei ja mina selle juht, siis ma viskaks raamatu autori sealt välja. Sest ta rikub naiste mainet. Ja see teeb mind väga kurjaks.


Ma ei tea, kas see on seotud kultuurilise eripäraga? Ma olen lugenud ja kuulnud, et enne kristluse jõudmist valitses Eestis matriarhaat. Mulle meeldib seda uskuda. Et meil on feminism geenides.

Enamik mu välismaistest (mees)juhtidest on varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et eesti mehed on küll väga ägedad, aga eesti naine on kapitalisti jaoks kullatükk!
Naised on targad, nutikad, meister-multitaaskijad, leidlikud. Näevad suurt pilti ja perspektiivi ja ei hala iga tühja asja pärast.
Mitte räpased ja saamatud alkohoolik- narkar ahelsuitsetajatest finantsiliselt kirjaoskamatud hädapätakad (Ja te imestate, et teile ei taheta anda raha ja võimu?!), nagu portreteerib pr. Moran ja mis on saanud naisteajakirjanduse trendiks.
Kahjuks mitte ainult Inglismaal.
Õnneks pole ma sellist kirjandust palju lugenud- esimesena meenuvad"Bridget Jones" ja "Julie ja Julia", mis kultiveerivad sedasama imagot.
Autor on minust vaid mõni aasta noorem ja seetõttu on see eriti traagiline.
Kas naised manduvadki luuseriteks?!
Kui sa oled auhinnatud ja populaarne arvamusliider, siis peaks sul olema mingigi vastutustunne.
Rumalus ja enesehävitamine pole ei naljakas ega ka äge. Ka meestel.

Autor üritab naerda naistele omaste veidruste üle. Mida sa kullake teed? See, mida meie, naised, teeme, ongi muuseas norm. Nii peabki elama.
Sa ei pea seda õigustama, selgitama, huumoriga võtma. Ega meeste normatiivide järgi võrdlema ja sellesse taustsüsteemi paigutama. Las nemad elavad oma elu.
See, et me mõtleme suhteid välja või mõnele meist meeldivad kingad võimidaiganes, see ongi normaalne. Nii peabki elama.
Ja see, et mõni lihtsameelne vaevab pead vahatamise või olematute püksikutega. No mis siis ikka. Mõni inimene võitleb ka homode vastu ja teine leiutab igiliikurit. Seda ei saa ju ometi pahaks panna ja kogu inimsoole laiendada.

Ma nimetan seda stiili naisteajakirjade- blogistiiliks. (Jah, ma ise patustan ka, aga see on mu erablogi ja ma ei küsi selle lugemise eest raha.)
Sa  teadlikult krutid, et iga lause oleks vaimukas. Et  iga lause oleks klikitav. Ma olen avameelne ja üritan provotseerida. Eestis lisanduvad sinna veel anglitsismid. Ja kui sa ikka veel aru ei saa, kui oluline see on, siis ma kasutan Caps Locki. SAID ARU?
See on väga väsitav.
Aga see selleks.
Peamine, mis mind häirib on idee, kontseptsiooni puudumine. Miks see raamat on kirjutatud? Mis on selle eesmärk?
Õige vastus on, et eesmärki polegi. Selle stiili eripära ongi rääkida iseendast. Sellest, kuidas minul ja minu sõbrannal oli.  Need pole memuaarid, need pole case-study "mida teha kui" (mis tegelikult võiks olla, sest nii mõnigi teema raamatus oli selline, kus võiks jagada lisaks kogemustele ka seda, mida sellest õppida oli). Ma laiendan oma kogemuse tervele inimkonnale.

Või oli selle raamatu eesmärk šokeerida?
Ma pole suur ajakirjalugeja, kuid vahel juuksuri juures loen. Ja ikka tugev 20 aastat on meedias ja kirjanduses avameelselt räägitud menstruatsioonist ja abordist.
Ma olin täiesti šokis, et see raamat on kirjutatud aastal 2011.
Päriselt ka? Šokeerivad teid täna veel tissid  ja pepud?
Jah, küsimus on vaatepunktis.
Kas see on halb lastetuba ja vulgaarne. Või on see animaalne ja naturaalne "tegelik elu" oma eheduses?
Mu blogi püsilugejad ilmselt juba teavad, et ma olen konservatiivne snoob. Minu isiklik vastus on see esimene. Minu meelest pole see isegi mitte esimese maailma probleem, vaid nullmaailma oma: juurelda lehekülgede kaupa, kuidas ikkagi nimetada oma suguelundeid.
No tõesti. Hangi elu.

See on tegelikult mõnusalt paradoksaalne, kuidas ennast feministiks nimetav autor kirjutab raamatu sellest, kuidas ta on olnud sunnitud kogu elu arvestama ja kohanema ühiskonna ja meedia poolt seatud ettekujutusega "õigest naisest". Ta tunnistab raamatu lõpus, et enam ta nii ei tee. Aga mitte kõige kohta. Ta käitub endiselt ka täna, kuidas "peab".
Miks me, naised, ise taastoodame ja võimendame neid stereotüüpe?
Väga suur osa maailma kaupadest, teenustest ja meediast on suunatud naistele.
Tõsi, ma nõustun, et väga suur osa sellest nõudlusest on teadlikult ja meelega tekitatud.
Aga on fakt, et naised on valmis kogu selle kräpi eest maksma. Ja väga hästi maksma.
Vaadates seda hulka on ilmselge, et naised millegipärast vajavad kiitust, lugusid, õpetusi ja juhiseid....Suhtlemist ja kommunikatsiooni selle sõna kõige laiemas tähenduses.
Tüdrukute enesekindluse kasvatamisest on kirjutatud kümneid raamatuid.
Kas see hakkab ühel päeval ka mõjuma?
Ma ei tea seda, Aga nagu ma ülal kirjutasin, siis äkki ongi osa sellest uus norm. Me ei peakski selle vastu võitlema, vaid võtma seda osana loomulikult elust?
Mingi osa minust on ka 100% unisex maailma vastu. Mulle meeldib see võim, mida naiseksolemine annab,
Järgmine kasvav segment maailmas on seeniorid, kas ja kuidas hakkab see mõjutama tänast ilusa-kõhna-noore naise turgu?
Varsti näeme. Põnev.

Kas midagi head ka oli?
Jah, neil teemadel on räägitud tüdimuseni, aga kuna nõudlus ei näi vähenevat, siis ilmselt on ikka vähe. On tore, et pr. Moran jagab oma kogemusi. Ta võiks seda teha pisut parema stiili ja vormiga.

Ning raamatu parim osa on üks tsitaat, mis sobiks iga Eestis ilmuva artikli alla, mille kommentaarides kinnitavad naised kirglikult "et ega nad ometi mingid feministid pole"
(kirjapilt muutmata):
Milline osa naiste õigustest teile ei sobi?
Hääleõiguslikkus? Õigus abielludes mitte mehe omandiks saada? Võrdsete palkade kampaania? Madonna "Vogue"? Teksad?
Kas kõik need ägedad asjad KÄIVAD TEILE NÄRVIDELE?
Või olite te KÜSITLUSE AJAL lihtsalt PURJUS?