Ja siit taas üks äriidee meie usinatele blogijatele. Turul praktiliselt puudub tittedele mõeldud "Muna" ja "Tibu".
Raamatuid muidugi on. Nii kodumaiseid kui ka tõlgituid.
Aga ma pean siin silmas eelkõige kujunduslikku poolt.
Esiteks peaks pilt olema mõnusalt detailirohke ja samas realistlik. Et lapsuke saaks tundide kaupa uurida ning ikka midagi uut leida.
Ja pilt peaks olema selline, et ka sõnadeta selge, milles point. Ning just see on sageli uudiskirjanduses puudu.
Teine avastus on ülimalt subjektiivne. Tänasest Eestist puuduvad Maret Krenumees, Edgar Valter, Šiima Škop, Ilon Wikland.
No ei meeldi mulle uus stiil.
Aga eks me kõik oleme oma aja lapsed....
Sinuga üsnagi nõus. Ka mina leian viimasel ajal üha harvem väikelastele mõeldud raamatutes illustratsioone, mis mulle tõepoolest meeldiks.
VastaKustutaAGA! Ma ei ole ka sihtrühm ja pean tunnistama, kuigi ei taha, et näiteks paljud neist minu mõistes inetutest piltidest meeldivad jällegi minu lapsele. Kes on ju ühtlasi ka sihtrühm. Nii et jah.
rangelt võttes puudus Ilon Wikland ka varasemast Eestist. vähemalt selleaegsest Eestist, mil ta juba illustreeris.
VastaKustutaMuidu - üldse on lettidel palju kehvu kujundusi - mitte ainult lastele, lasteraamatutega on isegi veel suht hästi - ja ma olen piisavalt ülbe, ütlemaks; ei, see ei ole enam maitse asi, ikka tõesti on halvad. Üheksakümnendate keskpaiga odavkujunduste jätkuvas jõleduses. Ikka veel ei ole üle saadud sellest, et arvutiga saab varjusid ja läikeid teha.
Detailirohke ja piisava realismi-stilisatsiooni suhtega piltidest: "Otsi Vollit" (Where's Waldo?) oleks raske ületada.
Praegu saadavast: mulle meeldivad Piret Raud ja Jüri Mildeberg päris hästi, aga ma olengi friik, mulle meeldisid lapsena Priit Pärn ja Jaan Tammsaar ka. Aga Heiki Ernits on vist rohkematele söödav?