Ühel päeval, kui sa enam pole 30. Saad sellest aru.
Kõik kaob ja saab otsa. Kõnnid mööda juba valitud rada ning see rada enam ei hargne.
Saad aru, et oledki kõik juba saavutanud. Ehk olid eesmärgid liiga lihtsad ja madalal, aga nii on.
Või et saavutaks küll, aga võimed ei tule järele või tähendab saavutamine enese maha salgamist ja suuremat muutmist kui südametunnistus (jah, ok, Ka mugavus) lubaks.
Kõik kaob ja saab otsa. Kõnnid mööda juba valitud rada ning see rada enam ei hargne.
Saad aru, et oledki kõik juba saavutanud. Ehk olid eesmärgid liiga lihtsad ja madalal, aga nii on.
Või et saavutaks küll, aga võimed ei tule järele või tähendab saavutamine enese maha salgamist ja suuremat muutmist kui südametunnistus (jah, ok, Ka mugavus) lubaks.
Ja kas üldse peab saavutama. Ehk ongi maailma parim elu ilma saavutusteta. Kodu ja pere ja rahu maailmas?
See on tegelikult väga depressiivne avastus, et kõik jääbki nii nagu on ega pole enam kunagi esimest korda. Kuni aegade lõpuni. Aamen.
Sa käid ja käid ja käid tööl. Ja vaheaega ei tule. Sa elad kogu oma elu lõpuni ikka selle sama mehega ja ei armu enam kunagi temasse esimest korda. Su lapsed pole enam mitte kunagi väikesed. Ja peeglist vaatab sulle vastu iga päevaga järjest vanem naine.
Sa käid ja käid ja käid tööl. Ja vaheaega ei tule. Sa elad kogu oma elu lõpuni ikka selle sama mehega ja ei armu enam kunagi temasse esimest korda. Su lapsed pole enam mitte kunagi väikesed. Ja peeglist vaatab sulle vastu iga päevaga järjest vanem naine.
On heledamaid ja tumedamaid päevi.
Nii nagu lapsena sai noomivaid vanemaid ähvardatud- vaata, kui suren ära, ja siis te alles nutate. Nüüd enam surra ei tahaks. Jäänud on ainult sisemine ultimaatum: vaat, kui lähen homme päev siit töölt ära, küll, te siis näete ja kannatate...
Aga sa tead ise ka, et ei lähe. Ei julge. Selleks, et ronida redelil järgmisele pulgale, tuleb korraks käed lahti lasta. Aga ei julge.
Ja niimoodi kõik kestab ja kestab ja kestab... ja ei lõppegi ära.
See- eest muutub peadpööritava kiirusega maailm sinu ümber. Ja selleks, et sinna peale jõuda, peab midagi tegema. Aga sa ei tea mida.
See- eest muutub peadpööritava kiirusega maailm sinu ümber. Ja selleks, et sinna peale jõuda, peab midagi tegema. Aga sa ei tea mida.
Sest sa ei tea, mida sa saavutada tahad.
Ja siinkohal pead häbenema. Sest inimene peab seda teadma. Eks?
Ma olen nii väsinud.
Ja ilmselt selle tundega vist mitte üksi.
Rachman on osanud selle tunde kirja panna.
Rachman on osanud selle tunde kirja panna.
Üks tegelane ütleb umbes nii, et " väidetakse, et surres ja sündides oleme me üksi. Tegelikult on vastupidi. Nii sündides kui loodetavasti ka surres ümbritseb meid kari rahvast. Üksi oleme me elades".
Kõige jubedam (oli raamatus see), kui ka üksikud ja üksildased ei oska kokku hoida, vaid tehakse haiget. Füüsiliselt, emotsionaalselt ja lemmikloomale.
See oli nii masendav.
Me kõik tahame nii armastust ja ometi ei oska me seda õiglaselt vastu võtta ja hinnata, kui seda meile pakutakse.
Kõige jubedam (oli raamatus see), kui ka üksikud ja üksildased ei oska kokku hoida, vaid tehakse haiget. Füüsiliselt, emotsionaalselt ja lemmikloomale.
See oli nii masendav.
Me kõik tahame nii armastust ja ometi ei oska me seda õiglaselt vastu võtta ja hinnata, kui seda meile pakutakse.
Ma tean, et ma olen sellest kõigest varem sada korda kirjutanud. Ja see on väga depressiivne ja selles raamatus oli oluliselt rohkem, kui see üksinduse ja muudatuste teema.
Mind kõnetas see raamat väga.
Selle raamatu tegelaste jaoks lõppes asi näiliselt kurvalt, kuid traagiline lahendus tõi neile lõpuks hoopis õnne. Kõigile.
Kas õnnelikud lõpud on ainult raamatutes?
Tundub huvitav raamat. Aitäh soovitamast.
VastaKustutaLugesin. Raju!
VastaKustutaKõigepealt vedeles raamat pärast raamatukogust toomist muidugi nädal aega. Nii väga vihkan ma juba raamatuid, et raske on üht järjekordset alustada. (Nooruses ma ARMASTASIN üle kõige raamatuid. Nüüd vihkan ja mõnitan neid).
Aga kui lugemisega lõpuks pihta hakkasin, siis haaras kaasa. Karm.
Lõpp vajus küll kahjuks ära. Kolm viimast peatükki olid minu arust palju lahjemad kui eelnev ning oleks võinud olemata olla. Aga eelnev raputas ägedalt.
Eriti Pariisi korrespondent Lloyd ja uudistetoimetuse juhataja Menzies. Prrrr!! Hirm tuleb peale, hehee:))
Aga kõige karmim on muidugi küljetoimetaja Ruby peatükk. Ma ise oleks just selle peatüki viimaseks pannud. Julm on elu.