See on olnud õhus juba pikemat aega, aga mulle tundub, et ühiskondlik rahutus ja sellega seoses arvamused sellest, kuidas "minul peab olema hea" on kuidagi süvenenud.
Neid võnkeid on kuidagi rohkem ja igal pool.
Olgu siis Ukraina kriis. Järjest ja järjest meedias ilmuvad artiklid sellest, kuidas me "sellele riigile küll ei sünnita" ja "lähen ja jään Austraaliasse, kuna Eesti mind ei armasta". Delfi.ru kommentaarid Memorandum 14-le: tehtagu, näidatagu. Mina vaatan ja mõtlen.
Need kõik panevad mind mõtlema teemal, kas see, et Mina on muutunud tähtsamaks Meiest, on midagi uut. Või ma lihtsalt ei mäleta.
Jah, meie taga olev põlvkond on enesekeskne ego põlvkond. Alates sotsiaalvõrgustikest, kus keskmes on Mina. Mida Mina sõin, arvan ja armastan. Kuni praegu kaalumisel oleva kujundava hindamiseni. Me väldime su paigutamist karmi konkurentsi taustsüsteemi võrreldes teistega. Ei, kullake, me hindame sind ainult sinu enesega võrreldes.
Miks peaks meid huvitama teised? Me elame minu individualistlikus Mina maailmas ja Mina olengi uudis.
Aga see poleks õiglane. Nimetatud näidete egoismi ei saa taandada ühele põlvkonnale. Krimmi puhul on selle taga terved riigid ja rahvad ja rahvused.
Praegune minakesksus pole ju tegelikult midagi uut. Paljude muude põhjuste kõrval olid majanduslikud hoovad ja soovimatus mitte kaotada heaolu, ka teise maailmasõja eskaleerumise põhjusteks.
"Meie" on tegelikult olnud: NSVL lagunemine ja Berliini langemine ja Eesti Vabariigi taasloomine. Kuid kõigi nende puhul oli asi nö isiklik ja oli idee (suur narratiiv, mida me enam ei vaja...khm. Tsiteerides elavat klassikut )
Ja lisaks see müstiline "aeg on küps".
Nagu omal ajal sai koolis õpitud- revolutsioonid on pika vinnaga ja algavad alles siis, kui alamklass enam ei saa ja ülemklass ei taha- või oli see vastupidi?- enam vanaviisi elada.
Ja sisi saab Minast Meie. Ma pole väga kindel, kas täna, 21. sajandil saab olukord selliseks muutuda. Me elame selleks natuke liiga hästi.
Ja kui me elame 10 aasta pärast SRÜs või Islamiriikide Liidus või Laiendatud Hiina Vabariigis.... Minul isiklikult hakkab sellest mõttest paha. Aga üldiselt- on sellel vahet, kui kõht on täis ja tuju hea?
Olgem ausad, "sellele riigile küll ei sünnita" ja "lähen ja jään Austraaliasse, kuna Eesti mind ei armasta" on pseudo-ettekäänded.
Eestis on võimalik väga hästi elada- tõsi, see võib tähendada mõningat oma soovidest ja ideaalidest loobumist.
Vaesuse, halva keskkonna ja riigi hoolimatuse tõttu pole iial ükski laps jäänud sündimata (ma säästan teid vahepalast "kuidas meie omal ajal" ja Aafrika nälgivad lapsed)
Need põhjused on teised.
Kui soovite, siis lisaks teadlikkuse kasvule on põhjused ka kapitalismis, kui taustsüsteemis.
Aga lõppkokkuvõttes taandub see ikkagi mentaliteedile, väärtustele.
Gustav Kalm kirjutab Sirbis sellel teemal väga hea artikli. Kalm viitab sellele, et meie aeg pakub võimalust oma " süüd" lunastada läbi indulgentside ja võimalust kultuuriline kapitalism (annab) – võimaluse tarbida maailma paremaks muutmist elustiilina .
Ma laiendaks seda mõtet veelgi. Lisaks võimalusele endale lunastust osta ning veenda end selles, et tarbides teisiti, sa muudadki maailma; annab globaalne infoküllus lisaks variandi b.
Ma ei sünnita, sest maailm on niigi ülerahvastatud. Minust ei sõltu.
Ma lähen Austraaliasse, sest ma tean sealseid tingimusi ja ma saan.
Kui vanasti ei viitsinud põldu harida, siis olid sügisel näljas ja külakogukonna naerualune. Põhjus- tagajärg seos oli otsene.
Kui mina lähen Eestist minema, siis Eesti võib jääda tühjaks eestlastest, kuid mitte inimestest. Ma ei pea orjama võõra töövõtja heaks ja kasvatama sellega Eesti SKP-d.
Ja kui türklane läheb Saksamaale, venelane Baltikumi ja Araabia Madalmaadesse oma vähemust kaitsma,... siis Mina sõidan lihtsalt Ameerikasse.
Väidetavalt pole homne sõda kaevikutes, vaid "suur osa elankkonnast soovib muudatusi" + kübersanktsioonid. Kui välja arvata, et ma ei saa näiteks enam kasutada ATM-i ja digiretsepti, siis pole see ju piisavalt õudne? Ja kui eelnevast tehakse lausa reality, siis isegi natuke vahva, kas pole...
Me ilmselt ei kujuta ette nii negatiivset stsenaariumit, mis sunniks meid mugavustsoonist välja tulema.
Ma saan oma isikliku vastutuse ühiskonna ees vabalt ära delegeerida, vajadusel muretseda ülalnimetatud lunastuse (ma lähen küll Eestist ära, aga hoian teile pöialt. Me müüme küll Venemaale relvi, aga selle- eest tarbime Krimmi tooteid).
Ja mitte midagi ei juhtu. Vähemalt täna ja praegu.
Kas see võib olla üks põhjus, miks individualistlik mõtteviis järjest süveneb?
Me ei näe tagajärgi ja me saame põgeneda.
Ma olen näinud uuringuid, mis väidavad, et Lääne ühiskonnad ongi individualistlikumad ja Ida omad kollektivistlikumad.
Kui me lisame siia religioossuse vähenemise, mis aitab kaasa- ma elan üks kord siin, täna ja praegu, arusaamale.
Kapitalistliku nõudmise- pakkumise reegli:sa võid olla oma ideaalidega ja loobuda, aga keegi siis tuleb ja võtab sinu koha lihtsalt ära. Ehk siis, sa võid tahta olla utopist, aga sa ei saa.
Naiste harituse ja iseseisvumise jne jne jne.
Ja jõuamegi tegelikult järelduseni, et selleks, et muuta, peame me koledal kombel muutuma.
Nii, nagu kirjutab ka Kalm- mina isiklikult pole kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi tänasele maailmakorrale.
Ma ei taha loobuda globaalsest inforuumist ja internetist ja tööjõu vabast liikumisest. Ning ilmselt ei taha seda väga paljud.
Seega. Jääb nagu on? Me elame edasi nii, et Minul on hea ja ohverdame Meie huvid selle nimel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!