Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 19. august 2013

K.Sepp Hetk enne homset

Ma kohe kardan kaasaegseid noorteraamatuid. Klassikalises moodsas  noortekas pole lastel ema ja isa. Parimal juhul on vanemad kaugel taustal, halvemal surnud või Soomes või asotsiaalid. Kindlasti on peategelasel olnud väga raske lapsepõlv. Ning kui ta pole tõrjutu ja heidik, siis on ta langenud liider. Neis raamatutes on palju seksi, ropendamist, vägivalda, lõikumisi, äng ja depressioon, hiv, sageli tapab keegi end ka ära, on narkot-alkot jm "noortepärast". (Igaks juhuks täpsustan, et üldistan muidugi oma lugemuse baasilt. Kindlasti on ka teistsuguseid raamatuid? Või?).

Kasvasin üles raamatuhulluna. Fiction ja action. Hingemattev armastus. Ajastukohased lood kangelaslikest pioneeridest pakkusid unustust ja unistusi. Aga selle kõrval oli mul veel üks suur pakk. Lisaks  Silvia Rannamaa ja Truu klassikale, õhukesi ja pisut paksemaid noorteraamatuid. Hind 20- 55 kopikat. Keskmisele ja vanemale koolieale. Trükiarv 25 000.
Ma olen tagantjärele üritanud aru saada, miks ma neid niiväga vajasin. Ja kui vaadata nende raamatute hulka ja kuluvusastet, siis vajasin väga. Enamik neist on loetud sõna otseses mõttes ribadeks. Kui järele mõelda, siis ega neis mingit erilist sisu polnud. Üsna must-valged lood tavalistest poistest ja tüdrukutest. Aga ilmselt ongi märksõna "tavaline", et samastuda, teada saada mis on hea ja halb, õige ja vale.  Nende raamatutega toimus vähemalt minu puhul väärtuskasvatus. 
Kas ja milline peaks olema tänapäevase noorteraamatu sihgrupp ja sõnum? Kui homogeense "meie" põlvkonna asemel on killustunud ja täiesti erinäoline lugejaskond. Kas nad vajavad infot õigest või valest. Väärtused on niigi selged ja nende kommunikatsioon üle-ekspluateeritud või vastupidi. Kuna me isegi ei tea, mida tahame, ei saa neid ka edastada?
Püüdsin kiirel suveajal kinni 13 teismelist, et küsida, kas nad loevad midagi peale koolis kohustusliku?  Ja leidsin ühe. 17 aastane neiu tunnistas, et on täielik sõltlane, kes neelab 24/7 telefonist ingliskeelset fictionit.
Kas võib olla, et seesama "tavaliste inimeste elu" ümbritseb meid pealetükkivalt nagunii- (sotsiaal)meedias ja rohkem ei jaksa. Kuuldavasti actionit-fictionit ikka loetakse.
Lisaks keskendumisvõime puudumine ja... hind. Minu raamatud maksid 1-3 jäätise hinna.

Kui mina oleks autor, siis teeksin ma puhtast uudishimust eksperimendi. Päriselt ka. Raamat hinnaga 1-3 euri. Promo õigetes portaalides ja võimalus alla laadida ja mugavalt (see on kriitilise tähtsusega) maksta mobiilis nii, nagu saad täna äppide, parkimiste, helinate jms eest. Kas päriselt ka ei tõuse müük 10 korda? Ehk ei tõusegi. Aga siis vähemalt teaks .
Ja seda enam sügav kummardus kirjastuse "Tänapäev" ees, kes raatsib panustada ressursse ja autorite ees, kes viitsivad kirjutada nii tänamatule sihtgrupile.

Sügava eelarvamuse ja skepsisega avasin raamatu ja üllatusin positiivselt. Ma annan autorile 10 punkti originaalsuse ja raamist välja mõtlemise eest. Siiras. Normaalne. Helge. Raamatu edenedes täisnutetud taskurätikute pakk mu kõrval küll kasvas. Ja kõik polnudki nii rõõmus ja tore. Aga väga värskendav oli üle pika aja lugeda raamatut, milles oli pinge, selge konkreetne lugu ja sõnum. Ning asja krooniks (ajakirjaniku) "mis pärast sai" püänt. Kardetavasti jääb see iroonia päris õigele sihtgrupile tabamatuks, aga hea raamat peabki kõnetama erinevaid vanusegruppe..:)

Tõsi, on mõned klišeed, aga üldiselt nagu öeldud, on see raamat raamist väljas. Ma saan täiesti aru, et te ei mõista mind- aga päriselt ka, mina elan planeedil, kus tavapäraste noortekate teemad (vt eestpoolt) on marginaalsed. Minu planeedil on hoopis teised mured ja Kaja on neist kaks VÄGA olulist osanud leida ja looks kirjutada. Elu maal ja meedia.

Öelge mulle, keegi, palun, mis meist saab? Mis saab Eestimaast ja maaelust. See on nii uskumatult traagiline, et ma lihtsalt nutsin. Ja mitte tüdrukute- naised saavad alati hakkama, vaid Ahtide, Jannode ja Ricode pärast.  Autor on väga korrektne. Ta ei anna hinnanguid, ta lihtsalt jutustab loo.  Loo, mida me kõik tegelikult teame, aga .. me ei oska reageerida. Ükskõikselt leppida? Sekkuda- mis oleks patroneeriv ja eetiliselt vale, Täiskasvanud peavad elama oma elu nii nagu oskavad, ju? Ja see, millised on lapsed, on vanemate kohustus ja töö. Eks?

Kuuldavasti on päris mitmed maakohad ellu äratatud noorte linnast tulijate poolt. Ja siis ühel päeval saavad nende lapsed 16. Lõpetavad põhikooli. Ja mis saab edasi? MIS SAAB EDASI? Põllumajandus ja turism ei vaja niipalju inimesi.
Miks. Öelge mulle, miks ei õpetata meie kolkakoolides endiselt ettevõtlust, majanduse aluseid...Kas oleks väga naiivne loota, et mõne erakonna noortekogu tuleb välja loosungi ja konkreetse tegevuskavaga: meie ei lähe Soome. Meie teeme Eesti ise korda?

Ja teine väga-väga oluline teema. Meie ja meedia.  Hiljutise Madame M loo valguses veel eriti. Kuna raamatu autor istub mõlemal pool lauda, siis ma väga loodan, et see raamat ei jää sel teemal viimaseks. Ja vanaegse hea noorteka eeskujul antakse ka mõned ellujäämisnipid, kuidas reklaami-ajakirjanduse-meedia maailmas ellu jääda ja hakkama saada.  Kaja, see on Sinu ülesanne siin maailmas.

Mul on natuke kahju, et raamatu formaat sundis autorit kiirustama ja pisut pealiskaudseks jääma. Mõned saladused olekski võinud jääda aimatavaks või selguda hiljem. Värvikate karakterite tausta oleks saanud sügavamalt edasi arendada  jne
Kui norida, siis mina selle raamatu lapsevanemana poleks alkoholi tolereerinud. Skandaali poleks teinud, aga oleksin selgelt väljendanud taunivat suhtumist.
Aga. Kokkuvõttes, pole sest lugu. Noortekas peabki olema lihtne ja selge.

Ühe positiivse lisapunkti annan ka peatükke sissejuhatavate luule/laulusõnade eest. Ühest küljest võttis see küll hoogu maha, aga samas andsid õige meeleolu ja ma väga loodan, et ehk mõni noor inimene viitsib hiljem ka originaalid välja otsida ja pikemalt lugeda. Mulle oleks meeldinud (aga ma saan aru, et see on autoriõigusepusade tõttu mõeldamatu) kui seal oleksid olnud ka vastavad helifailid, et nö õiget laulu peatüki taustaks kuulata otse. Mitte otsimata.

Ma ei ole (meelega) teisi arvustusi lugenud ja mul pole õrna aimugi, mida tegelik sihtgrupp asjast arvab. Aga mina julgen küll soovitada nii noortele, kes ilmselt haaravad sealt peamiselt romantilist liini, Kui ka nende vanematele. Väga ladusalt loetav.
Sai nutta. Ja sai naerda. Nagu ütleks hr. Vooremäe.


PS. ma lugesin seda raamatut, kuna mul tekkis idee lugeda läbi kõikide oma lemmikblogijate välja antud teosed (mis ei kuulu "Minu" sarja). Ja minu suureks kurvastuseks pole ei kummagi Triinu, ega ka Mae raamatuid elektroonilisel kujul:( ?!
Seega, kuniks me jõuame siin 21. sajandisse ja pole ilmunud Notsu hüljatuid ja Tavainimese stepihunte, Rentsi tuulest viiduid ja Iibise bullerbeyd. Seniks jääb hea idee pooleli.

15 kommentaari :

  1. Amazonis maksavad e-raamatud enamasti 0.99-2.99 dollarit ja neid on meeletus koguses.
    Kui enamus vahendajaid vahele jätta, siis peaks eesti kirjanik selle hinnaga samapalju teenima kui poes 10x hinnaga paberraamatult ..
    Soovid katsetada?

    VastaKustuta
  2. KristaT - mis?

    Võtsin esimesed neli pähe tulnud (riiulist paistvat) raamatut
    Kite Runner - Kindle Edition - USD 13
    Apteeker Melchior - Kindle - USD 24
    City of God - Kindle - USD 14
    At Home - Kindle - USD 14

    Ei mingit 0.99 - 2.99.
    Sama kallid kui paberil.

    VastaKustuta
  3. Indigo, ära räägi mingist homogeensest põlvkonnast. Me oleme vist umbes ühte vanuse-auku (ma 43), ja ma ka neelasin raamatuid. Aga ma arvan, et minu ja sinu loetud raamatute kattuvus pole väga suur. Rannamaa - oli mingi tüdrukute lora, sellist ei kannatanud isegi kätte võtta, ammugi pole ma talt midagi lugenud. Truu - isegi autori nime pole kuulnud. Jne. Mirabilia sari oli küll ribadeks ja palju muud ka. Aga "lood tavalistest poistest ja tüdrukutest" - no ei.

    Kaja raamatut olen pisteliselt lugenud ja kiidan samuti ja soovitan.

    Ja noorte lugemise osas - kõik pole veel kadunud. Mul kasvab kodus laps (10a), kelle puhul ma ei näe mingit võimalust, et ta teismelisena EI loeks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loomulikult olid ka meie põlvkonnas äärmused/kõrvalekalded- punkarid, pahad lapsed (:)) jne.
      aga ma siiski väidan endiselt, et kuna me kasvasime ühes meediaväljas, siis olime me ühtsemad kui tänane põlvkond, kes on täielikult killustunud.
      Ok, Kadrit sa ei lugenud- aga sa tead, kes ja mis see on. Sa saad aru märksõnadest Leopold, must ja valge koer, Elektrooniku seiklused, Edasi, Noorte Hääl, dr Noormann, Soovid-soovid jne jne.
      Tänastel on neid märksõnu kordades vähem. Kui, siis pigem Ameerika ja/või inglise keelsest kultuuriruumist.

      Minu 10 aastane luges ka, ja mitte vähe:) aga murdus kohustuslikuse koorma all.
      Loodetavasti läheb teil paremini...

      Kustuta
    2. Kohustuslik - õpetaja andis suveks (kolmas => neljas klass) kolm raamatut, ja varem oli tempo 1 raamat veerandis. Selle all ei murdu. Eks näis, mis edasi saab.

      Märksõnadest saan _osaliselt_ aru. Leopold - umbes tean. M/v koer - tean. Elektrooniku seiklused - pole aimugi. Edasi ja Noorte Hääl olid sisuliselt tolleaegsed "facebook" ja "google", sellised ühised universaalsed brändid on ka nüüd olemas. Dr Noormann - oli mingi naljade objekt ja Ruja laul, muud ma tast väga ei tea. S.t. ma teadsin sellise kolumni olemasolust, lugenud pole vist kordagi. Soovid-soovid - ei ole aimugi.

      Nii et ka se meediaväli oli jagatud, ja vähemalt poiste-tüdrukute, lõuna- ja põhja-eesti vahel. Kas sa esimest Knight Rideri osa mäletad?

      Aga kindlasti on sul õigus, et sellised ühised nimetajad tulevad nüüd piiri tagant, kohalik kultuuriruum on vähem tähtis.

      Kustuta
    3. Soovid - soovid oli raadiosaade, kus sai soovilugusid tellida. Ei ole võimalik, et sa ei tea... Praktiliselt ainus võimalus välismaa muusikat lindistada.

      Kas sa muusikat üldse ei kuulanud?

      Kustuta
    4. Wdym ainus võimalus? Oli Plaadimägi (kus ma ei käinud), levisid mingid kassetid, soome TV, raadio ilmselt kah...

      Kustuta
    5. No me kõik ei elanud Tallinnas, seega jäi ära Plaadimägi ja soome tv.

      Ja ikkagi, KUIDAS sa`i tea.
      Mul praegugi hakkas kummitama see "soovid soovid soovid" ja "tõmm tõrõmm tõrõmm tõrõmm tõrõmm tõrõmm" intro saate alguses...

      Kustuta
    6. Lgp Anon!
      TÄPSELT SEDA MA JU ÜTLENGI!
      Et ei ole ühte ühtset "põlvkonda", vaid on Tallinn ja mitte-Tallinn ja poisid ja tüdrukud ja Soovisaate kuulajad ja mittekuulajad, ja et ka kultuurikogemused on erinevad.

      Ma väidan, et mitte ükski mu sõber (räägime kooliajast ja ja ehk ka ülikoolist, kui kultuuriline taust välja kujuneb) ei kuulanud Soovisaadet, kindlasti ei olnud sellest omavahel juttu, sellist kultuurilist nähtust ei olnud meie jaoks olemas.

      Lääne muusikat kindlasti kuulati, olid makid ja kassetid, mingid inimesed siiski käisid välismaal igasugu asju hankimas...

      Kustuta
  4. Minu teismeline (tüdruk, 16) on fantaasiakirjanduse kirglik fänn, noortekaid ta kätte ei võta just sinu nimetatud põhjustel. Poiss (14) loeb ainult kohustuslikku ja ka suure vingumisega.
    Mul on noorte (eriti poiste) kehva lugemuse kohta oma teooria: meie põlvkonnal taevakanaleid ega arvuteid polnud ja kogu põnevuse pidi kätte saama raamatutest a la 20 000 ljööd veel all või Valgekihv. Nüüd on arvutimängus võimalik kihutada kosmoses, tappa zombisid ja ehitada impeeriume. Või vaadata Animal Planetit. Nii poiss kurdabki - raamatus läheb lugu nii aeglaselt edasi!

    VastaKustuta
  5. Lugesin hommikul Tln-na sõites seda postitust ja tekkis ka huvi seda raamatut lugeda. Kolm kinkekaarti oli vaja Apollos raamatute vastu vahetada, nii et ma siis läksin sinna otsima seda. Ja tee või tina, raamatu pealkiri meelde ei tulnud. Lõpuks küsisin müüjalt 2012 romaanivõistluse võiduraamatut ja suutsin meenutada, et autor oli Kaja :) Kätte ma selle igal juhul sain ja nüüd loodan, et homme saan teha ühe korraliku lebotamise päeva koos selle raamatuga. Ostsin kaks raamatut (teine on Duray "Väike valge riik") ja kui maksma hakkasin, siis läks täpselt 2 eurot. Kahe raamatu hind miinus kinkekaardid :) Kui maksma hakkasin, siis mõtlesin selle postituse peale siin, et näe, saab ka tänapäeval kahe jäätise hinnaga :) Igal juhul aitäh reklaami tegemast, kirjeldus oli tõeliselt huvitekitav! :)

    VastaKustuta
  6. Maire, kinkekaartide ostja(d) on ju siiski need raamatud põhimõtteliselt kinni maksnud, nii et jah... Aga kahe jäätise hinnaga ostsin mina paar nädalat tagasi nt H. Jõgisalu "Mälestused. I" - 1,89 eur.

    Tegelikult tahtsin I.-le selgituseks vaid seda siinkohal öelda, et see elektroonilisel kujul väljaandmine on suuresti kirjastustes ka kinni. Hetkel näib, et on kirjastusi, kes praktiliselt kõik ilmuvad asjad ka digikujul kättesaadavaks teevad ja teised, kes seda varianti kohe üldse ei kasuta. Võimalik, et annab teha erikokkuleppeid (nt Daniel Vaarik läks vist seda teed). Olen viimasel ajal küll keerutanud peas mõtet, et ise autorina see samm astuda, pean silmas just juba ilmunud töid. Ilmselt peaksin aga ootama lepingusse raiutud aastad (õnneks pole neid küll palju), ja siis pole jällegi igast tööst toimetatud variantigi ja... Lihtsam on tulevikus targem olla :)

    Iseasi on aga muidugi e-raamatute hind, sellest ma alati aru ei saa ausalt öeldes. Eks teen järgmisel korral kõik ise läbi ja veendun oma silmaga, mis selle nii kõrgeks ajab :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on kaks juttu Reaktoris ilmunud tegelikult (vt http://ulmeajakiri.ee/?avaleht, üks oli 2013 jaanuaris, teine.... nojah, kunagi varem.)

      Aga jah. Asi on kõige enam seal taga, et see omaenda tööde e-pood tuleks ju endal ka valmis ehitada.
      Panna plokki allalaadimislink ja "maksa ise, palju tahad" link on miinimum, aga tegelikult tahaks ju ikkagi, et see toode oleks ka korralik e-raamat, mida sõber saaks ka kindlest lugeda, mitte mingi närune rtf-fail ainult.
      Ja see kõik on juba üle minu arvutioskuste ja jooksva orgunniviitsimise - kuigi mul esimesed "Joosta oma varju eest" kirjastuse lepingu alt vabanemise nädalad tegelikult juba tiksuvad.

      Kustuta
    2. Eks ma selle digiga natuke provotseerisin ka- ma ju tean küll, et suurem osa eestimaalasi loeb endiselt paberraamatuid:)

      Tänud linkide eest ja kindlasti loen teie raamatud läbi- lihtsalt sebimist natuke rohkem!;)

      Kustuta
  7. Aitäh-aitäh-aitäh selle arvustuse eest!
    Ma tõesti tahtsin kirjutada ühte "normaalset" noortekat tavaliste noorte tavalisest elust - sellise raamatu, mida ma ise 15-aastasena oleksin tahtnud lugeda. Sest jah, minu kunagisse lektüüri kuulusid kah KÕIK need siin arvutsues välja toodud kunagised brošüür-raamatud a 25 kopikat tükki.
    Kinnituse, et selliseid raamatuid võib ehk siiski ka tänapäeval vaja olla, sain muide muuhulgas ka Ritsiku blogist, kui ta kirjutas normaalse noortejkirjanduse puudumisest.

    Raamatu noorte tegelaste peredest oli tegelikult mul algselt palju rohkemgi juttu (just sotsiaalse mõõtme paremaks väljatoomiseks ja kaudseks põhjenduseks, MIKS need noored just sellised on) - aga jah, raamatu maht oli võistluse statuudis piiratud ning nii sai enamik peresid endale ainult episoodilise ilme. Samas, äkki oleks see perevärk hakanud hoogu maha võtma, nii et võibolla on ikka hea, et sai välja jäetud... Aga mulle endale need osad muidugi meeldisid :)

    Luuletuste/laulude sõnad peatüki motodena sündisidki sellepärast, et üks meie pere tüdrukutest rääkis kord, et luuletused on igavad ja neist on väga raske aru saada. Ma siis proovisin eelkõige talle näidata, et võib tegelikult väga oluline olla tunnete ja emotsiooni edasiandmiseks - ja et ehk mõjub samamoodi teistele ka :)

    Meedia osas kripeldab mul juba ammu. Ise ajakirjanikuna töötades sain ma ühel hetkel aru, et minu jaoks on kadunud tunnetus sõna (eriti avaliku sõna) jõust. Elad maailmas, kus millestki kuuldes hakkab peas kruttima "sellest saaks hea loo, sellega juhib ka suuremale probleemile tähelepanu, jms" - ja enam ei taju, mis mõju võib sellel lool olla näitena kasutud inimestele. Jah, laiemas vaates saabki ehk maailm parem ja ajakirjaniku eesmärk on täidetud (antud raamatunäite puhul siis peaksid realityd hakkama osalejaid tõsisemalt valima või nende käekäiku vastutustundlikumalt suhtumavms, mis ilmselt muidugi on ebareaalne :)... Muide, see põgusalt välja toodud viide, et üks Rootsi noor superstaar end ära uputas, on tõsi - sealses meedias oli sellest juttu just sellest vaatevinklist, et üheks põhjuseks võis olla meedia tähelepanu ja selle pärastine kadumine, millega noor inimene ei suutnud toime tulla. Eesti meediasse jõudis teema küll vaid paari nupukesena.

    Igatahes oli mul tunne, et arvustuuse kirjutaja on raamatu valmimise ajal mu õla taga seisnud - kuidas ta uidu mu taotlusi ja nende realiseerumise nõrkusi nii täpselt teadis :) Aitäh veel kord.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!