Mind hämmastab teema käsitlusel eelkõige kaks eeldust. Esimene: et vanainimeste ning lapsevanemate vajadused erinevad oluliselt. Ning teine eeldus, et poliitikute poolt lubatut tuleks võtta tõsiselt.
Kõigepealt defineerin: vanade all pean siin praegu silmas inimesi, kel pole alaealisi lapsi. Mis võiks olla nende inimeste jaoks oluline: tervishoiusüsteem, olenevalt vanuri rollist kas soodne ettevõtluskeskkond või siis paindlik tööaeg ja sellega seotud seadusandlus. Mugav infrastruktuur ja toimiv (ühis) transport, haridussüsteemi paindlikkus õppijatele ning tulemuslikkus alluvate, ülemuste ning kollegide näol....
ja nii edasi.
Ehk siis pika mõtlemise peale suutsin välja mõelda kaks valdkonda, kus vanemal elanikkonnal huvi puudub. Sünnitusabi ning lastekaupade kättesaadavus. Isegi laste päevahoid puudutab nii tööandja, vanavanema kui ka kolleegi rollis vanemaealist, kes peab haige lapse vanemat asendama, vägagi.
Teine eeldus, et poliitikud kuulavad oma valijaid ning prioriteediks on ühiskonnas valijate enamuse soovid? Kas ikka tõesti? Sellest lähtudes peaks meil olema suurepärane hoolekande- ja tervishoiusüsteem. Soodsad ravimid, korralik ühistransport, võimalus ühitada tööd-pensionipõlve ja lastelastega tegelemist. Mugav ja arusaadav süsteem oma oskuste realiseerimiseks FIE-na... Kas on?
Ning kui nüüd järgi mõelda, siis lähiminevikust võib üles lugeda nii mõnegi "lapsele" ja " sündimuse suurendamiseks" suunatud meetme- vanemapalk, isade hoolduspuhkus, tasuta kõrgharidus; põhikoolide uued õppekavad, mis peaks muutma laste elu lihtsamaks jne. Ehk siis väide, et nö vähemusgrupi eest ei hoolitseta, on vale.
Ma tean, kuidas saab sündimust suurendada:
1. naistele on keelatud kesk- ja kõrgharidus
2. keelustatud on kõik rasestumisvastased vahendid ning abordid
3. riiklikul tasemel jälgitakse, et kodukeemia, keskkond ei kahjustaks tulevaste emade-isade tervist. Millised on nende riietumis- toitumis- ja liikumisharjumused
4. kõik isad, kelle naine nõustub koju jääma vähemalt kahe alaealise lapsega kuni nende täisealiseks saamiseni, saavad kahekordset palka.
5. internet on keelatud ning inimesi sunnitakse omavahel suhtlema
jne jne jne. Aga mina selles riigis elada ei taha.
Vaadates ringi maailmas või sobrades ajaloos, on selge, et sünnitama paneb raseduse vältimisega seotud teadmiste või siis võimaluste ( nt religioon, vaesus) puudumine.
Loodus pole ilma-asjata korraldanud nii, et lapse MITTE saamiseks peab midagi spetsiaalselt ette võtma. Kui oleks vastupidi, siis oleksime ammu välja surnud. Inimene on mugav ja laisk olevus ning nagu näitab maailma sündimuse statistika - mitte ükski materiaalne meede pole piisvalt tõhus, et inimesel tekiks motivatsioon oma elu ebamugavamaks muutmiseks.
Ma arvan, et see rong, kui eurooplane hakkab uuesti piisavalt rahvuse taastootmiseks sünnitama on läinud. Rõõmustama peaks stabiilsuse üle.
Aga ühtlasi ma usun- võimalik, et mul õnnestub seda enne surma ka näha- ühel hetkel muutub eurooplase elu nii pagana ebamugavaks, et jääbki kaks valikut. Kas välja surra või siis alustada uuesti paljunemist.
Mind painab juba pikka aega nõutus, kui lüüakse negatiivse iibe häirekella. Mingi marginaalse väikerahvuse kadumine on emotsionaalselt kurb. Aga ei midagi enamat. Maailm toimib ilma liivlaste, merjalaste, veneedideta jne. Uskumatu, aga tõsi.
VastaKustuta