Elusügise kõneaine

Ajalehes tunti muret, et noored ei oska enam eesti keelt.

Tuttav abiturient rääkis analoogse sarnase loo: vaid 5 nende klassist aimasid sõna "osavõtlik" tähendust. Ülejäänud olid veendunud, et see märgib

aktiivset  energilist inimest...

Saan aru, et peamiseks mureks on- kui keel lihtsustub, siis võetakse-laenatakse sünonüümid sama tähendusega sõnad ja asendused teistest keeltest. Ja mulle tundub, et see polegi tulevik, vaid on täna. Mina tean mida tähendab tarmukas ja küütlema, aga ikkagi on mul aeg-ajalt raskusi mõne laensõna asemele eestikeelse leidmisega, Top-of mind ( niisiis kuidas on selle termini eestikeelne vaste??) on konkreetnetäpne meedias käibiv sõna. Ja kui nüüd hästi järele mõelda, siis on ka päris raske kujutleda igapäevast olukorda kus mul neid sõnu tarvis võiks minna, või et taoline sõnavara kuulajaid ei šokeeriks ehmataks..
Teema helgem pool võiks ehk olla, et eesti keelest saab "rahvaste vahelise suhtlemise keel":) Kui näiteks romaani keeli õppinud rõõmustavad täna ladina keelt õppides: kui lihtne!, siis tulevikus võiks eeldada, et inglise keeleruumis rõõmustatakse eesti keele üle: oi, kui kerge keel- nii palju tuttavaid sõnu?!

Aga olgem ausad. Mitte ainult keel pole see, mis muutub.
Leiva-sai viilutamine, käsitsi pesu pesemine, sokkide nõelumine. Minu peres ka kartulite koorimine- sööme neid nii harva ja sest kogusest suurema osa koorega, värsket kartulit.Triikimine kui tegevus kipub hääbuma, uute materjalide tõttu. Mu laps tunnistas, et pärga punuda tema ei oska.

Tavainimese blogis, kus räägiti kehaliste harjutuste tähtsusest, toodi näiteks, et kaugushüpe on vajalik üle kraavi hüppamisel. No vabandust- millised kraavid? miks neist üle hüpata. Kõnniteedel on küll augud, aga neid kraavideks nimetada on siiski ebaõiglane liialdus.
Kõik need on tegevused, mis ei tule lapse ellu enam nö orgaaniliselt loomulikult, vanemaid matkides. Vaid selleks, et neid selgeks saada, peab korraldama spetsiaalsed eri- tunnid.

Jah, elu muutub.