Tarbija nõuab

Vorsti osta on lihtne. Vaatad pakendilt lihasisaldust ning otsustades kas pakutava kvaliteedi ja hinna suhe on sinu jaoks sobivas tasakaalus, teed otsuse.
Huvitav, miks raamatutele ei laiene tarbijate õigused ning otsustama peab ainult kaane ja apetiitse reklaamteksti põhjal?

Lugematu arv kordi olen ma selle õnge läinud ning nentinud, et hinna- kvaliteedi suhe pole olnud ootustele vastav.
Ma ei tea, kaugel  hr. Lang oma raamatukogureformiga on- pole meedias sellest ammu juttu olnud. Aga lihtne tarbija tänavalt teeks küll ettepaneku: kehtestada ka raamatutele kvaliteediklassid.

Esimeses klassis oleksid raamatud a la Tammsaare. Sellised, mida võid iga 10 aasta tagant uuesti lugeda ning leiad sealt ikka ja jälle midagi uut. Raamatud, millest  annab rohkelt välja kirjutada tsitaate ning imetleda, kui targad-originaalsed- suure üldistusjõuga mõtted kirjutajal on olnud.

Teises klassis on nö jutukad. Viimatiloetutest kuuluks siia ritta näiteks Donoghue "Tuba". Igati hästi ja korralikult kirja pandud. Pakub mõtlemisainet ja soovitad sõbrale. Üldjuhul põneva süžeega. Aga üsna suure tõenäosusega seda enam teist korda ei loe.

Ja kolmandas on siis nö sopakad. "Teate, mul juhtus ükskord nii" stiilis kirjandus. Osta ei tasu, laenutada võib. Ideaalne puhkuselektüür või peale rasket tööpäeva lõõgastumiseks.
Ehk siis mitte üks neist klassidest pole halb, aga annab ostjale- lugejale aimu mida oodata ning kas väljakäidav raha on vastavuses saadava sisuga.

Kes neid hindama ja klassidesse jagama hakkab? No kust mina seda teadma pean..:) Las nüüd keegi teine mõtleb...