Viljandist, Ugalast, Nostalgiast

Eks see koer haugub, kes pihta saab. Ma ei tea, kas Rents mu blogi üldse loeb, aga kurjustamist nostalgia vohamise üle blogides, võtsin üsnagi isiklikult. (Haa, lapseke, saa nii vanaks kui mina, siis räägime). Miskipärast võetakse nostalgiat negatiivse ilminguna, mis justkui määrab su vanusegruppi, kes elab vaid minevikus.

Noor inimene ei saa aru, et ka minevikku ülistades võib vägagi armastada ning nautida olevikku :)

Võib toetuda filmiklassikale, et - me pole täna enam need, kes me olime eile. Aga võib vastukaaluks võtta hoopis V. Levi teooria. Suureks saades matavad meie noorusajal kätte õpitud rollid "Pean", "on kombeks", "see on mõistlik ja/või kasulik" jne, meie tegeliku mina. Ning selleks, et oma tegelik mina uuesti üles leida, on aeg-ajalt minevikus ning lapsepõlves tuhlamine vajalik. Ja et tajuda aja pöördumatust ning saada sellest energiat, et mitte lasta ühelgi päeval "asjatult raisku minna". Või saada inspiratsiooni ja julgust- krt, kui ma sain 16 aastaselt sellega hakkama, miks ei peaks ma siis suutma seda ja toda teha 36, 46 ja 56 aastaselt jne.
Kõik eelnev on siis sissejuhatus järjekordsele nostalgiateemale.

Pühapäeval kuulsin uudist, et Ugala teater nimetatakse ümber Viljandi Linnateatriks. Ja mul tulid pisarad silma. Hiljem selgus, et tegu oli aprillinaljaga, aga mu reaktsioon jäi mind painama.  Kui oma isiklikus lapsepõlves heldimusega sorimine on mõistetav ja vajalik, siis miks kurvastab meid mingite objektide, majade, nimede kadumine?
Mind ei seo selle linnaga, ja veel vähem teatriga, enam paarkümmend aastat mitte miski.

Ratsionaalselt mõeldes, tõesti, miks ei võiks Ugala asemel olla teatri nimeks Viljandi Linnateater.
Kas 100 aastat ajalugu on piisav põhjus, et jätta alles kool või teater? Absurdne küsimus, ma ju tean vastust. Tsivilisatsioonid ja riigidki on kadunud muutuvatele oludele alla vandudes.
Sümbolitel ja traditsioonidel on meie jaoks tähendus vaid siis, kui oleme neile andnud sisu. Kas tänapäeva noort inimest kõnetavad muinas- ja ärkamisaegsed Villu, Sakala, Ugala, Jakobson, Köler...? Ehk olekski viimane aeg üle minna tuulamaisa märgisüsteemile?

Äkki on see seotud hoopis alateadvuses peituva egoistliku sooviga olla tähtis ekspert. Kui öelda 15-aastasele viljandlasele märksõnad- Tasuja, Edu, Rubiin, Täht, Suvi, Vikerkaar või leppida kokku kohtumine vana-paalapoe või vana-ugala juures? Siis ta ei tea neid. See, et mina tean, kuidas "oli enne", muudab mind tähtsamaks, targemaks? Absurdne ju, kellele mul siis seda tarkust nii demonstreerida on?

Või ongi nii, et vanuses ja eluetapis X, tekib vajadus tulevastele põlvedele säilitada ja edasi anda midagigi endisaegsest hiilgusest, turvalisusest, taustsüsteemist. Mistõttu on ülimalt oluline, et  iga killuke sellest puzzlest jääks täpselt sinna, kus ta on?

Kõik eelpool nimetatud objektid on tänaseks kadunud. Mõnest saanud uus, mõnest tühjus. Igaga neist on seotud mõni Isiklik Lugu. Ja ometi ei mäleta, et oleksin tookord, nende kadudes, kuidagi eriliselt kurvastanud, leinanud. Tulid uued ja huvitavad. Okei, Tallinnast sissesõit kuni kesklinnani on tänaseks arhitektuuriliselt eklektiline katastroof, aga näiteks uus kultuurikool ja raamatukogu on vägagi ilusad ning vanas Side peatuses tara tagant välja tulnud pargike armas. Ja nii edasi. Muutused võivad ja on sageli ilusad.

Miks siis mõned muutused niivõrd puudutavad ja korda lähevad? Kas on mingi nähtamatu piir, kus me näeme muudatuste taga arengut ja jätkuvust ning mingid teised muudatused, mis tähendavad languse algust? Ja need muudavad nukraks?