Millal ja kuidas me küll jõudsime sellisesse ühiskonda?
Kõrg -ja gümnaasiumireform, Acta, lugemisnimekirjad, õpetajate palgatõusu vajaduse pisendamine, ristmikel vilkuva rohelisega ristmiku ületajate pildistamine...
Millised on minu, kui vähemuse, minu, kes ma võimuparteidele oma häält ja volitusi pole andnud, demokraatlikud võmalused neid protsesse muuta ja mõjutada?
Mu maailm pole must- valge. Ja ma kindlasti ei väida, et need eelnõud-reformid-muudatused poleks vajalikud. Probleem on kommunikatsioonis.
Mind solvab, kui minu riigi peaminister halvustab ja mõnitab. Kui parlamendipoliitik nimetab protestijaid lapsikuteks ja rumalateks, kes ei saa millestki aru.
Miks alandatakse ja halvustatakse inimesi, kellel on ettevõtlikust
organiseeruda ning näidata oma tahet ja seisukohti läbi streikide,
meeleavalduste.
Jah, võimalik. rahvas on rumal ja ei saa aru. Jah, nõus, et sinul, poliitikul, on terviklikum nägemus, rohkem informatsiooni.
Aga palun, jaga siis oma infot meiega, rahvaga. Inimestega, kes on valinud su esindama ning kes maksavad sulle palka.
Miks ma pole ühestki meediakanalist lugenud ja kuulnud nende eelnõude autorite selgitusi arusaadavas keeles. Koos poolt ja vastuargumentidega. Miks pean ma ise infot otsima?
Kuidas takistada ükskõiksuse ja tuimuse teket, käegalöömise tunnet- minust ei sõltu midagi.
Mitte kaotada usku ja lootust, et meid kuulatakse ja võetakse kuulda?
Aga rahvas ongi ju rumal, laseb üle 20 aasta endistel kommunistidel ennast petta, orjastada, paljaks varastada lootuses, et ise kaaks olla järgmine Kallas, Reiljan, Raudne või Toobal.
VastaKustutakuulsid ju küll, mis sinu (ja minu) kui vähemuse kohta öeldi uusaastakõnes?
VastaKustutaSa oled ÜLE! Miks sa siis ise ära ei lähe kui ei meeldi :)