Gümnaasiumireformist, demagoogiast ja Kadrist

Ma küll olen korduvalt lubanud, et koolireformist enam ei kirjuta, aga ülekohus vajab õiendamist:)
Kaks väidet, millega vaielda tahaks.

Esimene. Üheks koolireformi eesmärgiks on see, et kolm õppesuunda ja suurem kool võimaldab  pakkuda õpilastele rohkem valikuvõimalusi. Tsitaat oli Küttiselt.
Kui me räägime Vändrast või Türist, või siis okei,midaminasellesttean haridusministeeriumi kodulinnast Tartust, kus karud kõnnivad tänavatel, ümberringi on laaned ja sood, internet ja raadioside puudub ning lähim teine gümnaasium asub saja kilomeetri kaugusel- siis nõus. Õpilasel peab olema õigus ja võimalus valida. Ja las ta siis valib. 

Aga tuleme hetkeks Tallinna, kus õpib kolmandik kõigist gümnaasiumiõpilastest. Täna ja praegu ilma igasugu reformita saab noor valida jaapani ja prantsuse keele, matemaatika ja kunsti vahel. Professionaalne õpe, aastatepikkused traditsioonid ning väljatöötatud metoodika, kompetents ja kogemused. Vähe sellest- valida saab ka klassikalise õppe, perioodi- semestrisüsteemi vahel. Kui see pole valik, siis mis see on?  
Kui isegi algklassilapsed ei pea hea hariduse nimel vaevaks linna teise otsa sõita, siis on pisut kohatu pidada seda probleemiks ka gümnaasiuminoorte puhul. Savisaar lubas veel ühistranspordi muuta piletivabaks ka...
Et siis, mis see eesmärk nüüd siis oligi?  Ühe sirgega sama süsteem Missos, Narvas ja Tallinnas, reform reformi pärast, kompetentsikeskuste lõhkumine, et jätta lapsele illusioon tema enda poolt tehtud valikust. Või mida?

Teine teema on õpilaskodud ning gümnaasiumi kaugus kodukohast.  Haa, ütlevad reformi pooldajad, aga kutsekalapsed õpivad ka täna kodust kaugemal ja kõik on elus. Jätame emotsioonid ning
vaatame natuke numbreid*.
Eesti gümnaasiumites õpib täna ca 27 000 last ning põhikoolijärgses kutsekas ca 18 600.
Kutseõppeasutuse seadus kehtestab täna kutseõppeasutuste lastele koolilõuna toetuse, sõit on tasuta ning näiteks Olustvere kooli kodulehel on kirjas õpilaskodu koha maksumuseks u 25 eurot kuus.
Gümnaasiumis tasuta lõunat pole ning näiteks Viljandi lapsed, kes peavad varsti hakkama keskharidust omandama Tartus, peavad arvestama eraka üürihinnaga keskmiselt 6 eurot ruutmeeter + kommunaalkulud (info internetist).

Need on numbrid, mis ütlevad, et kutsekas õppida on kordades soodsam, kui omandada keskharidust. Juba täna. Aga. Aga millegipärast ei ummista lapsed kutsekate vastuvõtukomisjone.

Väljalangevus põhikoolijärgsest kutsekast on kolmandik. KOLMANDIK.
Jah, võimalik, et põhjuseks pole Kätlin Kaldmaa poolt toodud "teismeliste rasedus", "kujunemisjärgul vanemate poolt saamata jäänud tugi ning põhiväärtused"- ehk proosalisemalt keskendumisvõime, püsivus, distsipliin, enesekontroll. Vaid ehk lihtsalt vale elukutsevalik või majanduslikud põhjused. Ma ei tea, aga midagi on valesti.

Selleks, et suurem osa lastest valiks riigi poolt soovitud kutsehariduse, on vaja veel palju teha- parandada mainet (see on kerge),  garanteerida saadava keskhariduse konkurentsivõime, luua juhtiva konservatiivse partei seisukohast suurem valik nö traditsiooniliste tüdrukutele sobivatele erialadele ning maandada vanemate hirm (see on keerulisem) laste turvalisuse osas.
Tõsi, ka mõnedel gümnaasiumitel on täna internaadid, kuid poliitiliselt mitte korrektne olles, ei saa eitada fakti, et gümnaasiumi kontigent on nii sooliselt kui ka sotsiaal-majanduslikult profiililt pisut teine.

Ehk siis, tulles tagasi alguse juurde. Keskharidusest kodust kaugemal saab luksus ja väga väheste privileeg, kui (lähi)tulevikus ei tagata gümnaasiuminoortele kutsehariduses pakutavaid tingimusi, Kui me maandame majanduslikud aspektid, jääb meil endiselt lahendamata küsimus, mis saab, kui koos on 500 teismelist.

Lugesin hiljuti üle pika aja sajandat korda Silvia Rannamaa Kadri ning Kasuema ja jäin mõtlema, Kas meie valitsejate romantiline kujutlus ühiselamust on äkki pärit sellest raamatust?

Paradoksaalselt kaunis- meie vabaduse ja piiranguteta harjunud individualistide põlvkond (kujundav hindamine, konkurentsi ja saavutusvajaduse ellimineerimine, varakult valikuvõimaluste andmine) suunatakse kollektiivi.
"Kõigepealt võrdsus. Ma mõtlen, seda, et kõik peavad kõike tegema. Näete, isegi poisid peavad kartuleid koorima. Kodus nad seda ei teeks. Üldse paljudel meist ei lastaks nii mõndagi kodus teha, mis me siin teeme, aga tegelikult on see ainult kasuks. Õpime niiviisi palju iseseisvamaks ja mitte igas asjas vanematele lootma..... Ma arvan, et oleme siinses koolis kommunismile palju lähemal kui mujal."(lk. 322)
Kui lapsed õpiksid enda järelt koristama, "endale ja väikestele riided selga õmblema", koolimaja radiofitseerima ja korke parandama. 
Kõlab ju hästi?

Minu isiklikud kogemused kutsekatega jäävad ca 5 aasta tagusesse aega, Võib olla ma eksin rämedalt .Ja tõesti, ma ei tea, ehk on tänaseks saavutatud seal kloostrikord, distsipliin ning karjuv vajadus tugevate kasvatajate järele on lahenenud. Lapsed võistlevad tõsimeeli puhtama toa tiitli nimel, korraldavad üritusi ja ei lähe hukka.

Põlvkonnal, kes täna reformimas, saab olla põhikooliaegne internaadikogemus ainult väga vähestel. Samas on ilmselt paljudel kogemus laagrist, malevast. Vahvast suvest eakaaslaste keskel. Unustades, et see oli ajutine, pärast möllu ja pidu läksime koju tagasi ning õppisime vanemate valvsa pilgu all edasi.

Ühikatesse jõudsime me eriala õppima täisealistena. Kas ühikaelu see oli tore kogemus? Jah, oli. Kas see oli hädavajalik kogemus? Selles pole ma enam nii kindel.
(Kuigi, tõsi,  me omandasime oskuse magada ükskõik millises asendis ja konditsioonis, sõltumata ja hoolimata müratasemest, kellaaajast mitte siis, kui uni, vaid siis, kui avanes võimalus. Ja lugedes tänaste noorte emade ahastust unevõla osas, tahaks vanainimeselikult ohata, ahh, aga meie ajal... ning elutargalt nentida- just seepärast peakski lapsed muretsema varastes kahekümnendates...)

Kas meil oleks vaja, et "lapsed jäävad ellu" või et nad saaks parima võimaliku hariduse ning pere toetuse ja käitumismustrid...

* kõik numbrid on pärit haridusministeeriumi kodulehelt