Mõistlikud inimesed ei vihastu ega masendu, kui võetakse vastu nende elu negatiivselt mõjutav töölepinguseadus või kui ühistransport või prügivedu ei toimi, sest nad teavad, et nende poolt valitud poliitikud on andnud endast parima. Meie, mõistlikud inimesed, ei streigi, ei õienda, ei kaeba ega kaeble. Me pole sellised nagu need teised inimesed Lõuna- ja Lääne Euroopast. Aafrikast ning Araabiast rääkimata. Sest oma negatiivse suhtumise väljendamiseks on tunduvalt tsiviliseeritumad vahendid. Näiteks oodata järgmiste valimisteni. Koguda allkirju või kirjutada ettevõtte juhtkonnale ja tarbijakaitsesse. Ja kui midagi seejärel ei muutu, siis saab mõistlik inimene rahulolevalt nentida- ma olen teinud kõik, see ongi demokraatlik protsess; alati ei saa oma tahtmist, sest puuduvad ressursid, loogika või enamuse tahe.
Kas lollide seaduste ja reeglitega kohtudes tõmbavad mõistlikud inimesed kõrvad peadligi, sest reegel on reegel ja seadus on seadus? Või on nad omandanud täiuslikkuse, nad ei peagi teesklema- nad tunnevadki alati ainult õigeid emotsioone?
Valed emotsioonid on out. Sest oma emotsioonide juhtimise ja kontrollimise oskus näitab küpsust. Kui sa pole selleks piisavalt täiskasvanud, siis sa vähemalt üritad, sest mida teised muidu sinust arvavad. Emotsionaalsed inimesed- teadagi. Ei väärikust, ei tasakaalu ega stabiilsust. Neid ei saa usaldada ega tõsiselt võtta.
Mind huvitab, kust jookseb piir emotsionaalse küpsuse ja ükskõiksuse vahel. Leplikus, mis sunnib nõustuma lollustega vs kirg, emotsioonid, rahulolematus või heakskiit, mille abil muudetakse maailma paremaks.
Mõistlik inimene teab, et alati ei saa piiri tõmmata ;)
VastaKustuta. o O (julgust muuta asju, mida ma saan muuta, kannatlikkust mitte muuta asju, mida ma ei saa muuta ja tarkust nende vahel vahet teha)
VastaKustutaMõistlikud inimesed saavad aru, et nad ei saa maailma muuta.
VastaKustutaMittemõistlikud ei saa. Nemad muudavadki maailma :)
Mõistlikus võib tähendada nii harmoonia mõistmist kui mõtlemisvõimetut süsteemile allumist. Sinu postituse kontekstis ilmselt seda viimast. Sele juhul pole see sõna ilmselt pärit sõnatüvest mõistus. Sest mõistuse olemasolu iseenesest eeldab mõtlemist. Et "mõtlemine" ei piirduks amööbi tasemel ebameeldivatest ärritustest eemaldumisega ja meeldivatele lähenemisega, oleks vaja maailmast saada ka mingit adekvaatset informatsiooni. Maailma oleks vaja vaadata, nuusutada, kombata, teada ja tunnetada. Selleks on vajalik avatus. Suletud inimene näeb maailma vaid läbi turvavõre. Mis tõelisust sealt oodata on. Avatuseks aga on vajalik oma emotsioonidega hakkama saada, vastasel juhul hakkab tööle eemaldumise, tõmbumise refleks. Tõepoolest, vajalik on emotsionaalne küpsus. Kuid oma emotsioonide vastavusse seadmine üldtunnustatud tavadega pole emotsionaalne küpsus. Õigem oleks seda nimetada teeskluseks. Küpsus vast oleks siis kui emotsioonid ja tunded on tõelised, mitte kellegi teise juhitud. Kui emotsioonid ja tunded on ühenduses mõistusega, mõistmaks nende põhjuseid ja tagajärgi. Kui emotsioonid ja tunded on ühenduses intuitsiooniga, sest vähese teadaoleva kõrval on palju suurem veel teadmata maailm mis ka mõjutab tegude tagajärgi. Seepärast pole vaikne leplikus sugugi alati juhm ükskõiksus, vaid võib olla selle nägemine mis mõistuseta tunnetuseta inimesele on nähtamatu.
VastaKustutaKui minna maailma parandama vaid emotsionaalse kirglikkusega, on tulemus tõenäoliselt harmooniaga vastuolus olev. Mõistus ja intuitsioon peaksid ka kaasas olema. Mida rohkem seda maailma nägemise võimet aga koguneb, seda selgemaks saab et maailm tegelikult ei vajagi parandamist. Parandada on vaja iseennast.
Mõistlik inimene muudab ennast ja maailm muutub...
VastaKustutaSoovitus ennast muuta on äärmiselt arukas ning mulle meeldiks mõelda, et terve elu küpsetab meid mõistlikkumaks ja arukamaks, stabiilsemaks ja rahumeelsemaks..
VastaKustutaaga, kuidas ikkagi täna ja praegu. Kui sa surud endas maha nö vale emotsiooni, siis see on ju teesklus..
Ja milline on see "õige" mina, kelleks on vaja muutuda? Miks minu mina pole "õige", miks me siis sünnime valede mõtete ja arusaamistega?
ah, keeruline....:)
Kui me kohe sünniks täiuslikena siis poleks elu jooksul ju enam kuskile areneda.
VastaKustutaAgaet teised (ametnikud või oponendid või sõbrad või vaenlased) meie mõtteid ja emotsioone "valedeks" tituleerivad. No, nemad on ju ka ebatäiuslikena sündinud, nagu me isegi.
Seepärast olen mina küll väga skeptiline maailma parandamisse. Oma ebatäiuslikuses on eksimine siiski väga tõenäoline ja heas usus parandamise asemel võime tegelikult asja hoopis hullemaks teha.
Mõistlik on arukas olla, kes meist seda ei sooviks. Samas on mõistlik end vahel ka lõdvemaks lasta (nt heade sõprade keskel), sest kramplik naeratamine toob kortsud näole ja pöörab sisemuse pahupidi.
VastaKustutaPole midagi paremat kui karjuda valju häälega välja oma valu (metsas;)), naerda enese üle ja minna taas edasi (koos teiste mõistlike inimestega) ;)