Paralleelmaailmad 3- vastus hr. L. Vahtrele

Ma olen siin maailmas juba omajagu aastaid elanud, aga ikka veel ei saa ma aru, millises etapis inimesest poliitikuks ellimineeritakse empaatia. Mus tekitab lühise, et poliitik isegi ei vaevu teesklema, et ta mõistab- ning arusaamatust, kuidas on võimalik (enne valimisi) nii arrogantse demagoogiaga alandada oma võimalikke valijaid.
Laupäevases EPL-s oli artikkel Lauri Vahtrelt. Teemapüstitus iseenesest asjalik, mõttearendus huvitav ja loogiline- ja siis trahh... lõpp. Ülbe. Õel. Ma ei saa üle mõttest, et äkki oli tegemist sarkasmi, naljaga? Aga kirjutava inimesena peaks ju hr. Vahtre teadma, et kirjalikus kommunikatsioonis peab olema eriti tähelepanelik sõnade ja sõnastusega. Lühidalt neile, kes ei viitsi artiklit lugeda. Hr. Vahtre väidab, et ENSV igatsejad on inimesed, kes igatsevad vanglaelu ning soovitab nad paigutada tugeva riikliku kontrolli all klubidesse, kus oleks võimalik neid jälgida ning silm peal hoida.


Ma ei tea, kas kogemata või meelega hr. Vahtre unustab, et mina pole meie. Meie st erinevate inimeste kogemused on erinevad. Paljud neist olid ENSV ajal liiga noored. Teiseks, ajaloolasena peaks hr. Vahtre mäletama, et ajal, kui kõik olid võrdsed, olid mõned veel võrdsemad. Sobivate tutvustega oli elu nagu hernes. Jah, eelnev ei rehabiliteeri NL süsteemis olnud halba. Inimesed 40+ on elanud kahes erinevad riigisüsteemis ning kuigi see poliitikule tundub ilmselt uskumatu, siis suur osa inimestest ei ela polaarses maailmas. Igas eluetapis on head ja halba. Igas maailmakorras on head ja halba.

Poliitikuna teab hr. Vahtre minust paremini- kui palju elab Eestis täna inimesi, kelle elu nende 20 aasta jooksul pole muutunud- nad ei käi endiselt välisreisidel, ei saa osta värvilisi Asju ning ei oma eraomandit. Poliitikuna on ilmselt raske uskuda, et on suur hulk inimesi, kes igapäevaselt ei juurdle selle üle, kas meil kehtib kapitalism või sotsialism. Oma riik on ülimalt tähtis, aga vabadust ning illusiooni "sa vähemalt võid", leivale ei määri. 

Ennist ma viitasin, et loo lõpp oli vale. Ma keeldun uskumast, et intelligentse inimesena ei saa hr. Vahtre aru, et ENSV- ei võrdu rõhuvale enamusele igatsejatest mitte diktatuuriihalusena ( kui see oleks nii, siis oleks tegemist ju äärmise julgeolekuriskiga, mllega tuleks kiiresti tegeleda!), vaid inimesed igatsevad turvatunnet. JA nagu Vahtre ka artiklis mainib, jutt ei käi ainult vaestest. Ka edukad võivad vahel igatseda stabiilsust ja ettemääratust. Uskumatu tõepoolest.....
Poliitikult oleks ma tahtnud arutluse lõpus lugeda lahendustest. Mida Sina, Lauri, ning Sinu erakond teeb selleks, et inimeste elu oleks Eesti Vabariigis turvaline, et nad reaalselt tajuksid ja saaksid osa vabaduse võludest?

PS: Kulla Lauri, Sinu sokinäide "Me elame täna paremini, kui kunagi varem, sest ei pea nõeluma sokke, vaid viskame auklikud minema ja ostame uued", ei ole just parim. Näiteks mina vastaks Sulle nii- ühiskond, kus asju kasutatakse viimase võimaluseni ning kus taaskasutus on au sees, on minu meelest tervem, kui tarbimisühiskond, kus väiksemagi tõrke puhul ostetakse uus Asi.
Ma soovitan Sulle ka paar uut argumenti, millega ajaloo tagaigatsejaid lohutada. Näiteks. Me pole kunagi elanud paremini kui praegu- kõigil meie lastel on kõht täis. Me pole kunagi elanud paremini kui praegu- kõik Eesti inimesed saavad lubada endale hambaravi. Me pole kunagi elanud paremini, kui praegu- kõigil lastel on võimalik realiseerida oma anded ning võimed.
Sel päeval, kui Sa saad neid lauseid öelda ülima enesekindlusega, veendunult- ma luban, et hääletan IRL poolt.