Ei, enda pärast.
(pealtkuuldud kõnelus Linnateatri fuajees)
Ma pole ikka väga-väga kaua nii head tükki näinud. Väga meeldis lavakujundus-aplaus Mihkel Ehalale. Tõeline ökonoomia tipp:) Saavutada muusika, valguse ning 5 tooliga vapustav tulemus!
Teine, mis silma jäi. Etenduse filmilikkus. Võigemast võiks kindlasti kätt proovida filmi lavastamisel. Ja üldse mulle tundub, et Avandi-Oti üleeksplauteerimisel on kahe silma vahele jäänud terve hulk suurepäraseid komöödianäitlejaid- Aadli, Tubin, Võigemast...
Etenduse sisu- ületöötamine, stress, segased vaimset terrorit kasutavad ülemused ja kaaskodanikud, jäi minu puhul natuke hiljaks.
Puhkus telefoni otsas. Tööreiside tõttu ära jäänud juubelid ja teatrietendused. Haige lapse ravimine telefoni teel.... Ning peeglisse vaadates, pole surve ületundideks tulnud mitte väljapoolt, vaid ikka ise olen olnud see, kes on end sebima sundinud.
Mul on vaid korra elus olnud napakas ülemus, kellel tuli geniaalne idee korraldada igal õhtul viis minutit enne viit koosolek, kus võtta kokku päeva jooksul tehtu. Ja alati leidus mõni idioot, kes hakkaski tõemeeli pikalt laialt oma päevastest töödest rääkima. Tol ajal oli mul vaja jõuda ühistranspordiga linna teise otsa lasteaeda. Kell pool kuus lükati lapsed valverühma...
Aga aeg oli selline ja kindlasti sõltub see, kui väga me laseme tööelul juhtida ja lämmatada oma isiklikku elu ka vanusest, kogemustest, iseloomust ning positsioonist. Ning lõppude lõpuks pole ju ka vahet, kas töötame end surnuks hirmu, fanaatilise idee või kirest töö suhtes, pärast.
Üks "saladus", mida naistele ei räägita ning mida kompleksides mehed, kes keelavad oma naistel teha karjääri, kipuvad unustama- kõrgem positsioon annab sulle suurema vabaduse. Sealhulgas ka suurema vabaduse planeerida oma aega ise. Sekretärina või kassapidajana oled sa oma laua külge aheldatud ning vaja on äärmiselt mõistvat ülemust, et minna keset päeva emadepäeva peole või arsti juurde.
Mulle tõi ühe selginemise ilmselt see, kui otsustasin ühel päeval oma kuupalga jagada tegelikult tehtud töötundide arvuga ning närust, aga tegelikku tunnitasu nähes, sain aru, et sama tunnipalga teeniksin ma ka sootuks vähem vastust nõudvas ametis. Ja kui mu pereta ning hobideta oldud tunde vääriliselt ei tasustata, siis.. mis mõte sel kõigel siis üldse on?
Ma olen aru saanud, et ei tööta tuletõrje kiirreageerimisbrigaadis ning pole olemas asja, mis ei kannataks nädalajagu oodata. Mu sõnavarasse on ilmunud väljend: mulle ei maksta selle eest, et ma teeksin X.. asja. Esimest korda oma töö-aja jooksul, möödunud suvel, puhkasin ma 3 nädalat järjest. Mu out of office sõnumist on kustutatud lause- "ja probleemide korral helistage".
Kui mind homme lahti lastaks, oleks see äärmiselt traagiline, aga ma tean, et saaksin hakkama.
Tänasel päeval öelda, et kui ei meeldi, mine ära; on muidugi küüniline. Eriti kui sul pole toetavat võrgustikku ja/või kohustused panga - ja perekonna ees ei anna erilisi valikuid. Aga kannatamine pole samuti õige tee- lapsed õppige, õppige, õppige....Mida võrdsem ja vajalikum partner te tulevikus oma tööandjale või klientidele olete, seda lihtsam on teil oma elu juhtida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!