Ilmselt päädis see idee millalgi minevikus, kui inimesed olid ellujäämiseks sunnitud elama kogukonnas. Siis võis tõepoolest eraldumine paista ülla ja ohtlikuna. Kuidas ta küll suudab.
Meie keskel elab järjest enam inimesi, kellel pole kohustusi. Ei millegi ega ka kellegi ees. Mismoodi on nende põgenemine "igava reaalsuse" eest isetu?
Ning isetuteks võib pidada pigem inimesi, kes suudavad suures peres elada. Hoolitseda, hoolida ja vastutada.
Ja priviligeeritud üksikud jätavad oma isekuse ja lähevad isetuna ennast leidma hoopis Sudaani või Argentiina privaatsusvabasse slummi.
Ma ütleks ka, et enda jaoks aja leidmine on pigem egotripp kui isetus võrreldes nende inimestega, kes oma hingerahu 8-17 töötades või laste kõrvalt leida püüavad.
VastaKustutaKuid vaataks teiselt poolt: kui igaüks rohkem oma hingega tegeleks, kas oleks siis lihtsam ka nendel, kes "oma hingerahu 8-17 töötades või laste kõrvalt leida püüavad". ;)
VastaKustuta''/../ kes eralduvad igapäevasest elust ning valivad üksinduse on isetud ning kõrgemal oma egost''
VastaKustutaMiks sa nii arvad?
Ma olen pigem 21. sajandi versioon sellest igapäevasest elust eralduv inimene. Ma ei ela kuskil kloostris ega kõrgel Hiina mägedes (viimase valiku üle olen muidugi korduvalt mõelnud - ehk kunagi), küll aga olen valinud vabaduse olla eemal kõigest sellest mida tänapäeva ühiskonna all silmas peetakse. Kui ma peaks sellele kõrvalt hinnangu andma, siis pigem on see isekas (kui isetu).
Miks? Sest isetu oleks olla pere ja teiste inimeste keskel. Olla neile igal sammul toeks ja abiks, kasvatada lapsi ja hoida üleval naist. Mina aga ehitasin teadlikult maja kõigist ja kõigest eemale (Tallinna külje alla). Ma elan üksinda, ilma naise ja lasteta. Ja hetkel ei ole nende järgi väga suurt soovi ka. Ma suhtlen inimestega vaid siis kui mul selleks soovi on. Olen märganud, et mida aeg edasi, seda vähem ma vastan telefonile (helistagu kes tahes). Arvan, et nii 5-10% kõnedest maksimum võtan vastu, kui sedagi. Vastamata kõnesid ei tagasta peaaegu kunagi. Sama kehtib e-kirjade või muu sissetuleva kontakti kohta.
Ma armastan luksust ja elegantsi, mistõttu riietun kodus (kust ma ka endale töötan - töö tõttu ei puutu ma kellegagi kokku... kunagi) alati viisakalt (triiksärk, viigipüksid... jahedama ilmaga ka pintsak). Samas kui ma olen sunnitud linna sõitma (söögi järele või muid hädavajalikke toiminguid tegema), siis avastasin enda jaoks kapuutsiga joped/pusad. Mul on üheksal korral kümnest ees päikseprillid. Mu autol on seadusevastaselt toonitud esiklaasid. Ma olen nagu kummitus kes ringi liigub, sest minuga kontakti saavutada on sisuliselt võimatu.
Ma ei ole halb inimene (quite the opposite in fact), aga mulle lihtsalt meeldib iseseisvus ja rahu. Ma armastan inimesi, aga ma ei taha nendega koos olla. Ma armastan privaatsust, üksindust ja ennast.
See kvalifitseerub ilmselt ''eralduvad igapäevasest elust ja valivad üksinduse''. Kas see on isetu ja kõrgemal egost? Minu arvates mitte. Ma pean ennast mingis mõttes teistest paremaks (see kõlab halvasti, aga nii see on). Ma lihtsalt ei tunne, et ma peaksin kellegi kõnesid vastu võtma, kui ma lihtsalt ei soovi.
I know, I know... I'm something else... aga ma olen väga rahul.
@anonüümne.
VastaKustutaVäide oli pärit viidatud raamatust.
Muidu olengi Sinuga nõus. Inimeste privaatsusvajadus on suurenenud ning erandid on pigem need, kes jaksavad elada suures kogukonnas ja võtta endile kohustusi ja vastutust.
Eraldi olles on lihtsam ka "hea" olla :D.
VastaKustuta