Jeesuke ja 7 pöialpoissi

Britid  avastasid maailmaime, paganarahva siit Läänemere äärest:) Ma ei ole just väga kõva Rootsi ja Taani spetsialist, seetõttu las jäävad nad kõrvale. Kuigi küsimus iseenesest on ju huvitav- mis ühendab Eestit, Taanit ja Rootsit. Miks just need on riigid, kus usklike osakaal kõige väiksem.
Tegelikult peab ilmselt tõe huvides täpsustama, et  me ei räägi tegelikult ju mitte usust vaid organiseeritud religioonist. Ma kahtlustan, et rõhuv enamus tänase Euroopa usklikest on kiriku liikmed mitte vaimsuse, elu ja eksistentsile vastuste otsimise jmt tõttu vaid eelkõige traditsioonide ja rituaalide pärast. Miks siis need kolm riiki ei vaja traditsioone, väljaspoolt pakutavat turvatunnet ja lootust ning organiseeritud religiooni? Tuttavate usklikega suheldes joonistub välja veel üks ühine joon. Inimesed, kes on kirikuga seotud, toovad ühe põhjusena välja kuuluvustunde st võimalust kuuluda kuhugi. Ehk siis, keskmine eestlane, rootslane ja taanlane on individualistlik, kõrge enesehinnanguga, spontaanne ja uuendustele avatud (vastukaaluks traditsioonidele?). Miks just meie?

Demagoogide lemmikväide sellest, kuidas nõukogude võim meie "ajusid pesi" ei päde, kui vaatame kasvõi naaberriigi Venemaa poole.
Samuti- ma pole küll ajaloos kõige kirkam kriit karbis, aga genis mässates oli selgelt näha, kuidas 20. sajandi algusega, ehk siis ammu enne kommunismiusku Eestis, muutusid kirikuraamatud järsult õhemaks. Paljude mu esivanemate jälgi on tollest perioodist keeruline leida, kuna nad ei viitsinud ristida ja laulatada. Ehk siis, kui kadus surve, siis kadus ka side kirikuga.
Meid, eestlasi võib pidada harimatuks matsi- ja orjarahvaks. Aga kui vaadata näiteks Taanit, kus ristiusuga tehti algust juba 10 sajandil, siis peab olema midagi, mis ei sõltu traditsioonidest ning ajaloost?


Jutud meie raskest ajaloost ei haaku teemaga samuti väga loogiliselt, Maailmas on küll riike, mis kannatanud rohkem kui Eesti ning- vastupidi, pigem on need riigid usust lohutust saanud, mitte selle vastu pöördunud.

Meid kolme riiki ühendab külm, pime kliima ja meri. Kui lisada siia askeetlik luteri kirik, kas võib siis olla, et kodus oli lihtsalt mugavam ning parem? Kessee viitsis külma ja kõledasse krikusse minna...
Ega ma tegelikult õigeid vastuseid ei tea. Aga jõudsin oma mõttekäiguga L- Meri geniaalse Hõbevalgeni. Me nägime, kuidas taevas langes alla, aga põrgu lõppes ja elu muutus taas normaaseks. See kogemus muutis meid skeptiliseks igasugu "karistuste ja põrgu" suhtes?

Viivi Luik kirjutab nii:
Kuna M. Luther tõmbas põhja pool Alpe imedele ükskord kriipsu peale, siis läheb see kriips siiamaani läbi elu ja olu, mõtte ja meele, Ja imet seal juba sündida ei lasta. Ime on põhjamaal kohatu nagu ilugi. Asjadel ja inimestel on põhja pool Alpe kindel otstarve, kaal, maht ja hind. Kui on teada palju laps kaalub, või mis kannikese kimp maksab, on see omamoodi kaitse imede vastu.

Eks ta ole, suvel, kui oli ilus ja hea, käis kõva töö. Talvel oleks olnud aega ilutseda, aga ilmselt ei jagunud meie esivanematel niipalju kujutlusvõimet, et novembripasas unistada.

Aga äkki hoopis vastupidi? Kui lõunamaal kulgeb elu (kliima mõttes) üsna ettearvatavalt, siis põhjamaal on iga järgnev päev üllatus. Me ei saa endale lubada manjaanat ning indulgentse, sest igal teol on nähtav tagajärg ning kui ei tee, siis tuleb jama? Ehk me ei suutnud lihtsalt niipalju imesid taluda ja selgitada? Ning uskumatu tundus seegi, et keegi mees- Jumal, saaks selle kõigega hakkama. Ikka ju loodus ise?

Ehk siis need, kes meile ristiusu tõid, müüsid meile maha pisut vale strateegia? Jutt patust ja lunastusest üht tõsist viikingit, kes oli merel ja metsas kogenud omaenese jõudu, ei haakunud?  Meile oleks pidanud rääkima sellest, kuidas karmi loodusega toime tulla siin ja praegu?
Ning see, et me usume pigem horoskoope, reformierakonda ja pendli-veeliksit pole mitte nn asendustegevus, vaid meie karmi kliimasse ning praktilisse meelde paremini sobiv usk. Tulemus ja imed kohe täna ja praegu, mitte millalgi-kunagi...?