(Ma kahjuks ei oska selgitada, kuidas tuli mulle üldse selline veider mõte, nagu peaks jõulutuuril laulma jõululaule...) Juba on ilmunud ka iga-aastased soovitused selle kohta, kuidas kuusepuud saab hõlpsalt asendada kõrkjate ning riidepuuga ning nippe, kuidas muuta jõululauda sel aastal huvitavamaks...
ca 20 aastat tagasi, kui jõulud nö alguse said, vaevas mind õigust öelda totaalne identiteedikriis. Aasta vahetus oli konkreetne ja selge. Vana aasta läheb ära, uus tuleb asemele. Kokkuvõtted möödunust, lahkunute meenutamine, kingid kui preemia- kes on sel aastal olnud hea laps ?. 101 võimalust ennustada tulevast ja tulevikku. Täpselt teada, mida süüa, et ikka raha ja rikkust tuleks ning õnn ära ei lendaks. Ning milline peab olema uuel aastal esimene õnnesoovija. Vastavalt vanusele kas trill-trall või telemaraton. Uusaastaöö on imede öö, kus loomad räägivad ning soovid täituvad, šampus ja saluut... Aga jõul? Meediast tulnud kuvand, et jõul on vaikne ja kodune püha ei muutnud asja kergemaks (huvitav, miks just kodune ja vaikne?). Et siis- kulus päris mitu aastat, kuniks jõulud sisu ja tähenduse said...
Ma mõtlen, et kas tõepoolest on võimalik surmani tüdida sellest, et üks (!) kord aastas peaks laulma roosikesest ning jooma glögi? Hümni laulame kordi tihedamalt ja pole kuulda, et kle, siiber juba, laulaks midagi huvitavamat. Ehk pole jõulud meie jaoks ikkagi veel nende aastate jooksul sügava sisuni ja tähenduseni jõudnud? Kui laul valvavast Joosepist on " lihtsalt laul, mis oli millalgi 90-datel moes", siis pole ka selle asendamine keeruline?
Toidu osas on mul ükskõik. Ma söön hea meelega aastaringselt nii grillliha kui ka piparkooke. Aga vaadata juulikuus "Üksinda kodus" vol 8 ja laulda läbi lume sahisevast saanikesest..?
No mage ju kuidagi, või ei?
väga õige jutt ja tabav pealkiri!
VastaKustutaÜks ema: mis ma neid poisse ikka kuulama lähen (jutt on poistekoorist), igal aastal laulavad samu laule. Õnneks on ta 1. Kirik alati puupüsti teisi täis!