Turutädi küsib mu ostetava puuviljakoguse kohta- kas teil tuleb pidu? Ei. Vabandust, et mul on raha.Me ei saa kiruda oma töökohta, sest 100 000 on ju üldse töötud. Meil ei tohi valutada pea, sest väga paljudel on tõsised terviseprobleemid. Me ei tohi vinguda oma mehe kallal, sest suurem osa naistest elab üldse üksi.
Psühholoogid soovitavad päeva lõpus leida 5 asja, mille eest tänulik olla. Kas tänulikkus garanteerib rahulolu? Ma olen tõeliselt tänulik selle üle, mis mul on. Ja ma tean, et õnn võib pöörduda ning homme võin olla kõigest ilma. Kas mul puudub siis täielikult õigus olla vahel rahulolematu?
Väidetavalt on islamiusu palvete sisuks tänu Allahile, samas kui ristiusus palume me andestust ja lunastust. Kas sellega on meie kultuuri juba sisse programmeeritud rahulolematus ning süütunne selle pärast? Piibli kokkupanijad teadsid, et eurooplase elu on üks kannatuste rada. Mis õigus on sinul, vallutatul ja orjal viriseda, kui Tema kannatas rohkem. Rahulolematusel on kalduvus koguneda ning sellest võib saada torm. Orkaan, mis pühib valitsejad. Olge tänulikud, et teil on seegi vähene.
Kas ütlemine ja kartus "ära sõnada" on tegelikult kaitse vingujate vastu? Et ehk hirm, et halamine peletab õnne vaigistab meid kaaskodanike rõõmuks.
Me peame end rahulolematute vastu kaitsma, sest meeleolu nakkub. Häda sünnitab häda. Selleks on ilmselt inimkond leiutanud mõnusad demagoogiavõtted.
Ära nääguta. Ära vingu. Kunagi pole sa millegagi rahul. Ära tekita asjatud paanikat....
paneb nõrgema närvisüsteemiga ja hellema inimese suu kinni küll.
Piir näägutamise ja konstruktiivse kriitika vahel, halamise ja oma probleemide sõnastamise vahel jookseb vingumise koguse ning kindlasti ka isiku karismat, hääletooni, sugu ja autoriteetsust pidi. Tugev mees võib ju "vahel olla haige küll". Ning konsultandi ülevaade meie töökohast on aruanne ja riskianalüüs.
Kas pole see väike vingumine tegelikult püüdlus ideaali poole. Püüd pääseda veel parema lahenduse poole? Ma arvan, et pole päris õige loobuda unistustest ja olla rahul pakutavaga, sest "elu ju ongi selline".
Vahel on vaja olla natuke kade, et saada impulss edasi pürgimiseks. Natuke haige, et saada lohutust ning head sõna. Natuke depressiivne, et taas jõuda äratundmiseni kui head ja armsad inimesed sind ümbritsevad.
Kas meil on õigus olla vahel tänamatu ja vinguda ning viriseda. Sest alati on ju kusagi keegi, kellel läheb veel halvemini.
Kas siis, kui sul läheb hästi, siis on kohustus olla õnnelik ALATI ?
Kui liigselt meediat manustada (mitte, et see postitaja kohta tingimata käiks...), tekib küll vahel tahtmine kui mitte vait olla, siis vabandada. Vabandust, mul on töö. Veel hullem, hästi tasustatud töö. Ja oh jubedust, mu töö veel meeldib mulle kah. Rist ja viletsus...
VastaKustuta