Juhtus nii, et meie poolt esitatud eelprojekt osutus finaalivääriliseks. Ebameeldiva üllatusena selgus, et see tuleb ka laval ette kanda. Kuna esitlus oli kolleegi poolt koostatud ja tahtis vaid pisut kohendamist, siis ütlesin ma "ok. Mina esinen. Sina täienda esitlust".
Loomulikult käisin ma poes. Et osta riideid. Kuna ma olen absoluutselt maitselage ja konservatiivne, kuid antud kontekst vajas sellist moodsat-loomingulist, siis valisin I.N. Mulle meeldib uskuda, et mannekeenidele välja pandud mudelid näitavad trendi (palun ärge lõhkuge mu illusioone).
Kallis aga kaunis.
Sõber, kellele ma kurtsin telefonis proovikabiinis peegli ees pluusi proovides, et muidu ilus, aga ega ma end selles eriti liigutada ei saa...pahandas, et mis sa rapsid, sa oled ju proua ja peen daam. Sa seisad laval, mitte ei rohi kartuleid. Lisaks oli pluusil käsipesu (kuidas on võimalik, et selliseid materjale veel toodetakse???), aga no kui ma "ei rapsi" siis ma ju ei higista ka:) Ilusad riided said ostetud.
Mingil hetkel tekkis kahtlus, et huvitav, kuidas esitlusega.. aga vaigistasin selle kiirelt, sest oluline on ju see mulje. Eks.
Nädal läks kui unenägu. Palju tööd ja tegemist. Lisaks üks väga hea koolitus, kus karismaatiline esineja kasutas slaide nö tapeedina. Rääkis mida oskas ja pärast klõpsis slaidid kiirelt läbi. See rahustas mu maha. Ma olen ju samuti enesekindel. Rahulik. Tark. Mina tean ja mu publik ei tea.
Esinemispäeva eelsel õhtul kell 6 saatis kolleeg lõpuks parandatud slaidid. Täis faktivigu. Ja (kuidas ma küll enne sellele ei mõelnud????) puudus minu esinemise loogika. Saatsin parandused, aga lõplikku versiooni ei õnnestunudki avada, kuna esitlus oli nii suur, väsis mu arvuti ära. Leppisime kokku, et kohtume enne esinemist ja vaatame koos esitluse üle.
Hommikul uhiuus pluus selga venitatud, kummardusin sukkpükse jalga tõmabama, kui sirrr.... muutus selja pealt pluus kuidagi avaraks. Õnneks selgus kiiresti, et ma pole siiski paks. Lihtsalt mu kallis uus pluus rebenes õmblustest. Puhtalt ja sirgelt. See oli esimene paanikamoment. Mul on küll olemas tagavara sukakad. Aga pluus???!!!
Mees soovitas lahtise seljataguse lihtsalt kampsuniga kinni katta ... Peale seda, kui olin kogu kapi sisu voodile kuhjanud, otsustasin kiiresti ühe vana pluusi kasuks.
Enne esinemist jagasin pluusimuret kolleegiga. Kolleeg vaatas mind tühja pilguga ja mainis, et oli hommikul bensiini asemel diislit tankinud. Njah. Ma võin küll välja näha kole kui öö, aga mul läheb tegelikult ikkagi hästi. Mis sellest, et esitluse-kolleeg enne esinemist kohale ei jõudnudki...
Ja siis seisin ma ühel hetkel laval. Prozektorite valguses. Omamata vähimatki aimu sellest millises järjekorras info slaididel ekraanile tuleb. Milliseid muudatusi mu sõber tegi ja milliste mu parandustega arvestas.
Algus oli ilus ja paljutõotav. Mul oli see varem välja mõeldud. Ja siis.
Klõpsisin järgmisele slaidile ning enne kui sain midagi öelda, oli ees juba järgmine ja siis ülejärgmine.
Rahu.
Tagasi. Klõps. Klõps.
Mis jama see on???
Ma olen tark. Rahulik??.... Enesekindlus sulas prozektorite valguses kui või.
Saalist vaatasid vastu ainult võõrad parastavad, ükskõiksed silmad.
Ma ei teadnud enam mida rääkida, kust jätkata....
Tahtmine oli visata pult publikusse ja karjuda. P..sse. Ma teadsin, et suurim viga, mis saan ma teha, oleks mängida tehnikavõõrast tibi. See rööviks kogu mu esitluse usaldusväärsuse.
Pingutasin end enesekindlalt naeratama ja lõpuni improviseerima.
Läbi.
Koperdasin lavalt minema. Nutt kurgus.
PS. Me saime teise koha. Ma usun, et saan elu lõpuni end süüdistada, et esikohast lahutas meid perssekukkunud esitlus. Usalda. Aga kontrolli. Topelt.
PSS. Pluus tilkus koju jõudes higist. Käsipesu. m.a.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!